Tööpõld

Meie töökoht asub imeilusa maastikuga paigas. Looduskauniskoht , millele annab ilmet sillerdav sile järv, mis on tegelikult tehisjärv ehk siinmail kutsutakse seda tammiks. Maa on siin nagu ka mujal mägine, mistõttu on vaade silmapaistvam ja nähtav kõrgematel kohtadel. Mäel paistavad avokaado põõsad nagu väiksed rohelised tupsud, justkui joonistatud sinna. Ühel pool tammi kasvab raagus mets otse vees, mis päikese peegelduses kahekordistub tagurpidi metsaks ja ei saagi täpselt aru kus veepiir lõppeb. Teiselpool jällegi tihedad kohevate okstega puud paksu metsana. Mõnel pool teeääres lõppeb mets hägu-uduste puudega, mis loob haldjaliku õrna mulje, nagu pehme säbruline udu, mis peidaks enda sees midagi imelist ja salapärast. Meelitab iseendki  peitma  sinna õhkõrna olemisse. Me töötame avokaado istanduses. Kogu farm on päris suur, mis jaguneb osadeks märgistatud plokkidena. Tammi ääres on packbackerite hostel, mis on mõeldud töötajatele elamiseks. See on armas majake nelja magamistoaga, ühe kööktelekatoaga ja kahe vannitoaga. Sealt vaade on otse tammile. Tammi ääres on väike platvorm, kust saab vette minna. See paik on väga erinev teistest sarnastest hostelitest kus me Perth’is elasime. See siin on väike ja hubane ja siin elab kindel seltskond. Peale minu , Ainari ja Elo ongi kõik meie töölised siin, kes me töötame siin farmis. Meie olime esimesed töötajad kolmekesi siin esimesest päevast alates kui siin hooaeg pihta hakkas. Tol päeval oli ka üks inglastest paarike, kuid nemad said olla vaid mõned päevad kuni nad lahti lasti. Pärast neid tulid siia tööle Tõnu ja Kaarel, keda me kohtasime Bunbury’s. Meie soovitusel saidki poisid samasse farmi meiega. Ilmselt meie kohtumine seal rongijaamas oli millegipärast. Ükskord tuli lisaks ka üks prantsuse tüdruk, kuid ka tema töötas vaid ühe päeva. Olime tükk aega vaid meie viis eestlast siin tööl. Siis tulid kaks itaalia poissi, Luca ja Rob, kes on siiamaani meiega ja nad on väga toredad ja töökad poisid. Nemad elavad ka packeris. Kui me olime nõnda töötanud juba mõnda aega, saime teada, et meile lisandub veel tööjõudu. Ühel hommikul kui me tööle jõudsime, nimelt koguneme alati packeri ees , olid seal neli uut inimest ja kui me vaatasime neile otsa siis me saime otseloomulikult aru, et nad on meie kaasmaalased Eestlased. Sellest lihtsalt saab aru. Meiega ühinesid Brit, Karel, Enar ja Ertti. Ka nemad on elanud siiamaani packeris. Pärast neid ei ole lisandunud ühtegi uut töötajat. Inimestest farmis veel peab ära mainima Tara ja Jamie. Nemad on 40ndates aastates paar, kes on meie supervisor’id. Alguses tegelesid nad meiega mõlemad igapäevaselt, nüüd on meiega igapäevaselt vaid Tara ning Jamie teeb omi töid. Tara on kõhna kehaehitusega tavaline kohalik naisterahvas. Ma usun, et sätituna on ta väga kena naine, aga meie paraku näeme teda ilmselt vaid siin põldude vahel tööd tehes. Ta kannab peas kas villast munamütsi või beeži lätut. Tema pikad juuksed on sätitud mütsi alla peitu alati ja tema silmi, mis on alati kaetud päikeseprillidega, ma täpselt ei mäletagi enam. Keha on kaetud päikesetähnide ja pigmendilaikudega, ülejäänut katavad särgik ja sortsid. Jalas kannab ta nööridega kulunud nahksaapaid mille äärest paistavad sokisääred. Vihmasel päeval on nende asemel kummisaapad, mis muul ajal on asetatud traktori äärenurka ja sõidavad kaasa meiega tööajal. Suitsu pahmib ta ohtrasti aga olemuselt on sõbralik, kui ta kõneleb oma kohalikus inglise keeles. Jamie , tema mees, on ropu suuga põllumees, kes armastab hirmsasti õlut juua. See on näost näha. Tugevalt habetunud , täpsemalt pika habemega , kes tegelikult on kõigest 39 aastane aga näeb välja 60. Suure õllekõhuga pikka kasvu mürakas, kes viskab ümberaugunalju alatasa. Tema teksapüksid on ikka väga määrdunud alati ja higine särk mis pingul ümber suure kõhu tundub rebenevat kohekohe. Tegelikult on ta muhe tegelane. Nendel on koer Joppa, kes on meie kõigi suur sõber. Väga energiline avokaadosöödik ja torearmas helepruun koerpoiss, kes sõidab alati Jamiega kaasas mootorrattal, traktoril ja ilmselt sõidaks ta ka jalgrattal kui vaja. Alguses Joppa tõi meile koguaeg hambus avokaadosi, et me viskaks neid ja siis ta saaks järgi joosta, aga see keelati ära, sest ta hakkas puu küljest neid ise võtma ja siin on ju iga vili arvel. No tegelikult salaja saab seda ikka veel tehtud, sest Joppa lihtsalt on nii lahe. Joppal on ka sõbranna, kellega nad elavad ühes kodus, tema nimi on Shadow. Shadow on hästi häbelik koeraproua. Tema pai küsida ei julgegi. Pelgab üldiselt ja hoiab omaette, aga nii armas ikkagi. Shadow ei käi enamasti tööl nendega kaasas vaid valvab kodus. Lisaks on veel Sisko ja Peppa. Esimene on meie igapäevakaaslane põllul. Tema on meie ülemuse Stuarti koer. Peppa on meie ülemuse venna, Mitsh’i, koer. Stu ja Mitsh on väga sarnased nägusad noored mehed, kes on u meie vanused tegelikult vaid,  ja kes mõlemad omavad avokaado farmi nagu nende isa Georg’ki. Sisko ja Peppa on ülinaljakad sellepärast, et kui me autokastis tööpõllule sõidame, siis nemad on kasti ääres kabiini lähedal kumbki omas nurgas ja jälgivad üle ääre sõitu nii, et esikäpad on kastiäärel ning kui avokaado puu oksad kasti lähedusse ulatuvad, siis nad üritavad neid näksata. See on selline nende mäng ja kui juhuslikult keegi meist on istunud nende kohale siis nad ei lõpeta enne oma siblimist, kui saavad oma kohale. See on nii naljakas alati. Siskol on veel selline komme, et ta püüab varje ja päikesejänkusi. Siinkohal meenub meie Miki Eestis, kellel on täpselt sama komme. Me teeme siskole vahel nii, et kätega tekitame varje tee peale, siis ta jookseb järgi ja tahab neid  hammustada, see on täiega naljakas. Siis tundub, et ta on ikka täiesti otu peast. Niisiis , me korjame avokaadosi. Selleks on spetsiaalsed kotid , mis asetsevad kõhu peal nagu känguru taskud. Ca 20kg on täiskott avokaadosi, siis me valame selle traktori taha pinni. Siiamaani on meie ülesandeks korjata vaid päikesekollaseid ja suuri avokaadosi, varsti hakkame strippima kõiki puid, see tundub meie jaoks palju lihtsam. See aasta nimelt on väga suur viljasaak, seetõttu kestab tööhooaeg kauem kui tavaliselt, ilmselt veebruarini. Ongi olnud probleeme sellega, et korjame liiga palju ning müüa on raske kaupmeestele. Liige kiired töölised, nagu nad ütlevad. See on palju segadust tekitanud ning meie tööpäevi on lühendatud ning töötajaid jaotatud erinevate tööde peale, mis algselt plaanis ei olnud. Niisiis,  töös on üheaegselt kaks traktorit. Mõlema traktori taga on 6 pinni.  Algselt liigutas traktorit edasi vaid supervisor. Hiljem hakkas tegema seda ka Ainar, kes nüüdseks viib juba täidetud pinnidega traktori aita, kus ta tühjendab ja asendab uutega , märgistab pinnid kleepekatega kuupäevaliselt ning toob tagasi põllule täitmiseks. Nüüdseks sõidan traktoriga vagude vahel ka mina, mis on üli äge, sest see masin on nii suur ja võimas, seal sees sõita ja ise seda juhtida on üpris lahe ja naljakas. Ainar nt sai palgakõrgendust, ta saab kõige rohkem palka meie töölistest kuna tal on kõige suurem vastutus. Lisaks traktorile oleme me teinud tööd ka cherrypicker’il. See on selline kollane kopaga masin. Sina seisad kopa sees ja liigutad ennast kõrgel puude kohal, et kätte saada ülal asuvad viljad. Oli päevi, kus ma töötasingi vaid sellel masinal. Selle kopa küljes on suur kott, kuhu sisse korjad kõik viljad ja siis tühjendad masinaga need murule pinni, mille supervisor ära viib. Cherrypickeri küljes on viljakott nii suur, et u kaks ja pool täis kotti täidab ära kogu pinni. Masinat juhid jalgadega pedaalidest. Üks pedaal liigutab üles-alla, teine paremale vasakule ning kopa osa veel eraldi erinevas suunas, et saaks ka puu sissepoole liikuda. Ükskord jäi avokaado pedaali vahele kinni ning kopp hakkas taevapoole liikuma ja ma ei saanud seda pidama ning ma ei teadnud, milles värk on ning tundus et see tõuseb niikaua kuni läheb katki ja kukub küljest ära, olin valmis juba puust kinni võtma ja end sinna rippu laskma, tagantjärgi päris naljakas. Nagu ka siis kui avokaado jäi kinni teise pedaali vahele ja kopp hakkas kiirelt pöörlema vasakule paremale, siis ma  lendlesin seal taeva all ja päris kuri olin, sest see ei tahtnud pidama jääda.  Lisaks korjame kõrgel asuvaid vilju ka redelitega, mis on kõige nõmedam töö. Need redelid on nii rasked ja väga ebaturvalised. Avokaado ise ei maitse eriti enam meile. Alguses ei maitsenud üldse, kuna me ei olnud söönud seda ja tundub imelik plöga, kuid kuna see on kasulik vili, siis ikka panime seda salatisse või sõime vahel puust otse kui leidsime küpse vilja aga nüüd  on nendest ikka päris kõriauguni. Köögikapil meil neist puudust ei tule. Itaalia poisid söövad seda saia peale määrdena ja panevad pipart soola peale, kiidavad väga. Peale koerte on meil siin põldude vahel igasugu muid tegelasi. Konnad, keda võib kohata isegi kõrgel avokaado peal istumas. Seal on sellised erkrohelised nagu mängukonnad, keda meie isiklikult polegi kohanud, vaid halle eestimaiseid tavalisi. Tara on rääkinud, et mõnedel konnadel on kombeks pritsida kaitseks mingit asja, mis pidi kipitama ajama, kui paned käe lähedale aga mürgised siinkandis nad ei ole. Olevat isegi mõned endised töötajad suudelnud konna suule. Vahel võib vedeleda kas rebase või kassi raibe kuskil puu vahel ja siis Joppal ning Siskol on komme seal sees püherdada ja see hais millised nad pärast välja on näinud ning keegi ei taha neid paitada enam. Ämblikuid on erisorte . Nende võrgud, mis põimitu avokaado okste vahele on tihtipeale nagu multifilmis, sellised selgejoonelised kindlad võrgud, millesse püütud mõni kärbes või putukas. Väikseid heintest punutud linnupesi leidub peaaegu igas reas, vahel on seal ka tillukesed munad sees või pojad, kes siutsuvad tasasel häälel. Kõige esimesel päeval kui me töötasime, nägin ma metsaääres tigersnake’i. Siis ma muidugi ei teadnud, mis madu see on. Julgel sammul astusin metsa ja ükshetk seisin silmitsi väga paksu ja kollasesäbrulise pika maoga, kes oli end kenasti kerra tõmmanud ja pikutas seal, kangestusin korra ja vaatasin temaga tõtt, kui ta keele suust sisisedes välja ajas ja mille peale ma kisades metsast välja jooksin. Selliseid tegelasi olen varem kohanud vaid loomaaias, täiesti uskumatu, et see oligi päris madu ja tegelikult väga väga ohtlik. Jamie pärast ütles, kui kirjeldasin, et see oli tigersnake ja ta üritas teda leida hilje, et suure oksaga ära tappa, aga madu ilmselt oli ära läinud, siis kui ma kisades jooksin. Siin tasub iga madu karta ja kui peaks ta ründama, sis tuleb kiiresti haiglasse saada. Ükskord oli meil suur mao häire tööajal. Nimelt Jamie ja Tara poeg, kes ka tuli tööle farmi, oli näinud suurt madu meie põldude vahel ja vahetus läheduses liikuvat meie suunas, kus me parasjagu töötasime, siis meid kutsuti kokku ja hoiatati, et peame liikuma teineteise läheduses ja trampima jalgadega. Ühes traktoris mängib enamasti ka raadio, mis on hea müra tekitaja ja loomulikult ka traktoripõrin . Tol päeval  olime kõik  hirmunud ja väga hull oli oma jalgadega astuda põõsastes  ning murul. Ettevaatlik peab olema koguaeg. Ühel hommikul teatas ülemus, et kui me peaksime madu nägema, siis mitte mingil juhul ei tohi me hakata teda ründama. Nimelt Ertti ja Enar olid näinud ning üritasid teda ära tappa :D aga meil on see rangelt keelatud, kuna me tegelikult ei tea kuidas seda täpselt teha ning seetõttu võib asi hoopis õnnetult lõppeda ning tööandja peab vastutama selle eest, kui kellegagi peaks juhtuma midagi. Lisaks on palju tigusid lehtede ja avokaadode küljes. Vahel haarad vilja, mille küljes tigu ning pigistad ta katki kogemat käega, see on nii rõve. Ja igasugu muid putukmutuktegelasi. Kärbseid on siin hullumoodi nagu Eestis sääski. See on nii närvesööv vahel. Lõunapausid on meil seal samas põlluvahel ja siis nad lendlevad meie söökidele ja meie higistele kehadele ja nii kurjaks teevad meid. Üks paus on ka hommikupoole, siinmail smoko. Sel ajal me  Ainariga tavaliselt sööme müslibatooni. Viljapuude vahel on mesilastarud nagu nuhtlused. Meelõhn, mis sealt ninna hõngub on muidugi ülihea aga need sutsakad, mis siin saadud, ei ole väga head . Mina ei ole kordagi saanud nõelata veel õnneks. Ainar sai ükskord kõrva ja siis teinekord sõrme, aga õnneks ta pole allergiline selle vastu ja kõik möödus ruttu. Karelil näiteks oli üks jalg topeltpaks ja paistes, et ta sai vaba päeva. Järgmine kord sai kätte nõelata, mis ka topeltpaksuks paistetas, aga allergiatablett aitas selle vastu.  Tõnu sai nõelata ükskord otsaette ja midagi ei juhtunud, va järgmine hommik tuli tööle ja üks silm oli täiesti kinni. Jamie on väga allergiline ning korduvalt ka nõelata saanud, tema peab lausa haiglasse minema pärast nõelata saamist, ka tema on tulnud kinnise silmaga tööle. Nimedega on meil siin kõvasti nalja saanud. Nimelt nende hääldamine on kohalike jaoks ülikeeruline. Tõnu nt on juba meie endigi jaoks Toni. Elo on Ella. Ainarile ja mulle sai vahepeal nimedeks Robert ja Helga :D aga üks Rob meil juba on . Meie nimed ikkagi õpiti pähe, kuigi olen ma endiselt aegajalt Endrik. Enam ei viitsi parandada kaa, mis seal ikka.  Tean nii mõnelgi tüdrukul poisi nime või vastupidi. Oma tütre nimeks küll Endrik ei paneks muidu.. Päike on siin väga kuum ja põletav. Päikesekreemi kulub ohtralt. Päevitus on meil nii ebanormaalne kui olla saab. Pikkade riietega tööl olla kuumal päeval lihtsalt on liiga piin ja kõik lühikesed riided on selga päevitunud. Rannariietes on keha lipilapiline ja triibu-laiguline, kõik sokid ja särgid.. On ka päevi, kus sajab  ja me töötame vihmaga, siis on tõesti külm ja paha. Üldse on ilm siin imelik veel. Ööd on väga jahedad, päeval põletavalt kuum. Õhtul läheb varakult pimedaks. Aga see on ilmselt vaid seetõttu, et pole veel saabunud suvi.  Vett joomiseks saame me vihmaveetünnidest ja seda kulub soojal päeval hulgi. Pärast tööd kohtuvad kõik packeris ja parim tegevus on siis tammis ujumine. Vahel hüppame otse tööriietega sügavale vette. Hea karastus pärast palavat tööpäeva. Siis asume me kolmekesi  oma Wattle poole pesema ja süüa tegema. Enne veel kui päike loojub..

Elu keset metsa

...

"Bridgetown Blues"

...