Elu keset metsa

Meenub elu Tallinnas seal kivilinnas. Vahel oli tööst pinge nii suur ja soov minna eemale kuskile. Eemale linnakärast ja melust. Rahu ja roheluse sisse. Vaikusesse. Tasa… Siin me oleme. Keset puid ja põõsaid. Keset sammalt ja lilli.. Meil ei ole siin telefoni ega interneti levi. Nagu lapsena. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda, läksid ukse taha. Koputasid. Kui keegi läheb linna poodi ja meenub hiljem, et miskit oli veel vaja sealt, siis oled ilma. Sa ei saa helistada, et unustasin mainida, et pesupulbrit oli ka vaja. See on imelik tänapäeval. Harjumatu. Tahad googeldada, ei saa. Kuidas siis saab kui ei saa? Mis mõttes netti ei saa? Ei saa helistada? Keegi ei helista. Miks telefon ei helise? Saab küll. Vanasti ju sai. Miks siis nüüd ei saa? Ikka saab. Lihtsalt imelik on. Eriti alguses. Harjumatu..

Ükskord me läksime Ainariga levi otsima. Meie majast paremale viib metsa sisse kruusatee ülesmäge. Tööjuures kõrgemates kohtades oleme saanud kätte telefonilevi ja nii me otsustasime, et kõnnime siit mööda kruusateed mäeotsa. Sest kui juba telefonilevi kätte saab, siis peab ka interneti ühenduse kätte saama. Me võtsime kaasa oma arvutid ja kaks köögitooli, eeldades, et kui neti kätte saame, siis istume  ja võtame aja maha. Kõndisime oma asjadega mäe otsa. Just pärast esimest metsamaja ja ligidale hiigeltüvega puudele, saime me kätte levi. Nikerdamist jagus, kuna iga tuuleiil muutis levitugevust ja suunda. Aegajalt oli vaja ikka asendit ja asukohta muuta. Päris naljakas, kui seda ette kujutada, kuidas kaks tegelast keset metsa kruusateel istuvad köögitoolidel läpakad süles, nagu mõni metsakohvik. Nõnda pusides aeg möödub kiirelt ja enne kui arugi saime, oli hele taevas täitunud tähtedega tumedal taustal. Hakkasime oma Wattle poole tagasi liikuma, aga enam polnud üldse nii lõbus, sest võõral maal keset pimedat metsa kõndida, arvestades kõiki neid metsategelasi, kes siin ringi liiguvad ning toole oli ka veel vaja kaasas tassida.. Silm hakkab pimedas väga kiirelt fantaseerima. Ma nägin mingit tumedat kogu meie poole liikumas. Ainaril arvuti valgus helendas. Siis ma karjusin, et ta tuleb valguse peale. Me peaaegu jooksime, siis ma avastasin, et vist ikka pole kedagi. Järgmisel hetkel ehmatas Ainar iseenda varju peale, mille kuuvalgus oli suutnud tekitada. Me kõndisime mööda kruusateed kottpimedas metsas. Kuu küll valvas meie astumist, aga paksud konnad krooksusid hirmuäratavalt teeäärtes ja oksapraginad hoidsid meie meeled erksana olles valmis jooksma elueest. Jõudsime oma majani ja naersime õhtu läbi. Kui iseenda varju peale juba ehmatad, siis ikka peab väga hirmus olema. Pärast seda seika sai sellest mäest meie helistamise koht. Seal oleme saanud isegi kõik levipostid kätte telefonil ja suurem osa kõnedest koju on toimunud just seal üleval, hiigelsuurte tüvede lähedal. Teine võimalus on olnud linna sõita. Pembertonis on üks kohvik, Millhouse Coffee,  kus me ennast aegajalt oleme leidnud. Seal aknaäärse laua taga oleme netis omi asju ajanud. Samal ajal joonud kohvi või puuviljakokteile. Praeguseks oleme jõudnud sinnamaale, et meil on meie toas internet. Nimelt Aints tellis ühe asjanduse, mille abil me nüüd saamegi päriselt netti. Loomulikult selleks pidi ta terve katuse läbi ronima ja igasugu imeasju tegema enne kõike kui asi toimima hakkas. Imemees, ütleks selle peale J Algul kõik naersid, kui ta metallpottidega ümber maja tiirutas, aga nüüd naerame meie.

Ükskord me sõitsime linna, mina, Ainar, Elo, Kaarel, Tõnu ja poole tee peal sai bensiin otsa ning me jäime teele. Mida teha? Helistada ei saa kellelegi, et abi paluda. Muidugi kohalikud on siin väga abivalmid ja enamus möödujad peatusid, aga bensiini ei saanud keegi meile anda. Niisiis, Tõnu , spordipoiss läks joostes tagasi packeri poole, tal oli minna üle 5km, et paluda abi itaalia poistelt. Meie istusime senikaua autos nagu kukununnud reas ja vaatasime Elo läpakast Weeds’i osasi, kuni lõpuks Tõnu jõudis tagasi koos itaalia poistega ja nad käisid linnas ning tõid meile bensiini. Jätkasime oma teed, jõudsime linna ja kõik asjad said aetud. Teekond sinna võttis küll aega tunde arvestades vahepealseid sekeldusi aga kohale jõudsime. Selline seiklus. Toosama õhtu grillisime meie maja taga kogu seltskonnaga. Itaalia poisid tegid endamoodi lambaliha ja meie küpsetasime maisi ning muud paremat.

Paaril korral oleme me  käinud linnas hääletades. Taaskord inimesed sõbralikud ja ikka pakuvad küüti. Ükskord üks pereisa oma kahe lapsega võttis meid peale ja autos oli koer Holly, kes limpsis meid terve sõidu aja. Ükskord tagasi teel saime küüti ühelt farmeripaarikeselt, kes meid autokastis koju sõidutasid.

Ühel nädalavahetusel , kui Elo viibis Perthis, ei jõudnud ta tagasi esmaspäeval ja me Ainariga läksime jala tööle. Ärkasime varem, kui muidu ja asusime oma teekonnale kuskil 5km, et jõuda õigeks ajaks tööle. Siin on loodus nii kaunis, et ajal, mil maa alles ärkab ja päike hakkab põldu soojendama, võib avastada imelisi asju. Seetõttu oli tunne sellele teekonnale asudes mõnus ja värskendav ja ootusärev. Jalutasime käsikäes kergelt karges hommikus, püüdes silmata kõike, mida loodusel sel kellaajal pakkuda oli. Me ikka mõtlesime, et kas kängurud ikka on olemas. Kõik teadsid lugusi rääkida nendega kokkupuutest, ainult meie mitte. Me olime kõndinud vaid veidike meie majast kaugemale, kui Ainar viipas käega eemale põllule, kus kerge udu veel virvendas õhus ja selle keskel hüppas känguru. See oli meie esimene känguru. Ma olin nii põnevil, sest ta oligi just sama imelik ja veider nagu ma arvanud olin, nõnda laisalt hüples seal üksi keset suurt põldu ja kadus metsa taha. Rohelised papagoid olid samuti juba ärkvel ja tiirutasid puude ja põldude vahet, lehvitades oma kauneid tiibu, mis oleks justkui üle värvitud ja üldse mitte tõelised. Lehmad ja lambad ja hobused heinamaal sõid hoolsasti juba rohtu ja silmasid meid tobedate nägudega kui me neist möödusime. Ringutasid seal oma suuri konte, mis ööst kanged ehk. Eemal põllul tolknes oma suure laisa kere ja pikkade jalgadega paks emu, kes on sama naljakas ja imelik nagu kängurud. Samal teekonnal nägime me metsa sees veel kolme kängurut, kes meid nähes üheskoos kaugustesse hüppasid. Me hilinesime veidi tööle, kuna uimerdasime liiga palju loodust uurides, aga sellest polnud hullu. Tagasiteel koju nägime me teeääres lausa kahte madu. Ainari suurim hirm ongi ilmselt nendega kokku puutumine ja nüüd see juhtus. Toosama tigersnake roomas just Aianri poolsel teeäärel, lapseohtu oli ta veel, aga Aints sai oma esimese ussiehmatuse kätte. Lisaks nägime veel ühte hallikarva pikka vingerdist. Ükshetk kuulsime hirmsat varesekisa. Jõudsime puu juurde, mille all seisis vares ja selle otsas oksal seisis teine vares ,kes hirmsasti kisas. Veider, ei saanud aru me, mis mängu nad mängivad. Läksin maapinnal oleva varese juurde aga ta ei läinud ära, katsusin teda puuoksaga aga ta ei läinud ikka ära, seisis liikumatult, vaid tema punnis hirmusilmad liikusid ehmunud ilmel. Puuotsas  teine vares aina kisas, tundus, et nüüd kisab ta meie peale. Alumine vares ei liikunud ikka. Pakkusin talle küpsist, aga ta isegi ei vaadanud selle poole. Ülbe. Jätsime nad sinnapaika ja liikusime edasi, aga see lugu võis olla selline, et kaks varest, kes olid sõbrad omavahel, lendasid ringi ja hulkusid okstel. Üks neist murdis jala näiteks või hammustas teda keegi ja ta ei saanud enam puu otsa tagasi. Tema sõber vares karjus talle, et proovi ikka üles tulla, kuna inimesed tulevad. Aga kuna ta ei saanud seda teha, siis ta otsustas kivikuju mängida. Siis me jõudsime sinna ja too ülemine vares karjus vist siis meie peale, et proovigu me ainult tema sõbrale liiga teha. No aga me ju vaid pakkusime küpsist.

Paaril korral oleme me käinud linnas väljas. On kaks kohta, Sosial Club ja Pembertoni hotellialune pubi. Halloweeni ajal olime me Sosial Clubis ja seal polnud põhimõtteliselt peale meie kedagi teist. Baarman jagas halloweeni nänni meile. Mulle sokutas muuseas käepeale luukerepeaga tätoveeringu. Panin käe letile , et jooki tellida ja siis ükshetk mees pani märja kaltsu mu käele ja kui ära võttis siis asetses seal luukerepea. Ainar sai piraadisilma jne. See oli väga lõbus õhtu, jätkasime seda hotellialuses pubis, kus karaoke oli just lõppemas. Sosial Clubis on vahel poisid korraldanud ka pokkeriõhtuid omavahel. Või oleme seal piljardit mänginud.

Kängurud ehk hüpiknukud on ühed suured mureloomad siin. See lõik vblla paneb muretsema ema-isa, aga pole vaja, sest need sündmused on juba kuutagused ja kõik on korras. Nimelt, üks nädalavahetus, kui meie maja teised elanikud olid peopeal, oli meil kokkulepe, et Ainar läheb neile öösel järgi kella üheks. Kahjuks ei saanud mina kaasa minna, kuna autos olid kohad täis. Jäin üksi koju ootama. Aeg möödus, kedagi ei olnud kodus. Ilmselt olin lõpuks magama jäänud, kui ükshetk Ainar astus tuppa ja ütles, et ta sõitis kängurule otsa. Nimelt teel sinna, hüppas autokapotile känguru, Ainar ei saanud esmalt arugi, mis kahju ta tõi kuna auto sõitis edasi. Ta jõudis teisteni ja teatas juhtunust. Siis nad avastasid koos, et auto lekib õlist , kapott , klaas ja esituli on sees. Sama autoga tagasisõit ei tundunud enam turvaline, õnneks baarman tõi nad koju. Mõtlesin selle peale, et kui nad poleks sealt tagasi saanud, siis ma oleksin ärganud ükshetk hommikul ja kedagi poleks kodus olnud ja ma ei oleks teadnud, mis juhtunud on. Helistada ju ei saa… Aga õnneks kõik lõppes hästi. Inimesed on terved. Lahenes see lugu nii, et Ainar ostis Ivolt ära selle auto 700$ ja Ivo sai endale uue auto osta. Niisiis, siiamaani enne seda,olime me tööl käinud Elo autoga.. Aga üks nädalavahetus käis Elo packerirahvaga trippimas, selleks ajaks olid Tõnu ja Kaarel ka endale auto soetanud juba. Just selleks ajaks, kui Lucka auto lihtsalt otsad andis.  Tagasiteel koju hüppas Elo autole känguru ette, kapott sees ja auto jäeti teele, kuna see edasi enam ei liikunud. Tõnu viis osa rahvast oma autoga koju ära ja siis läks ülejäänutele järgi, u 70 km olid nad teel kodust eemal. Ja tagasi sõites ülejäänud rahvale järgi, hüppas Tõnu autole känguru sisse. Purustas küll vaid esitule ja tagasi nad ikkagi jõudsid. Kohutav needus meie autodel siin. Imelikul kombel just selleks ajaks saime oma valdusesse Ivo lömmis auto, millega ikkagi sõita kannatab. Niisiis pärast seda hakkasime me tööl käime selle lömmis autoga, kuna Elo auto enam ei sõitnud. Kõik asjad kuidagi jooksid omavahel kokku. Kui Lucka auto üles ütles, siis Tõnu ja Kaarel said endale auto. Packerirahval oli siiski sõiduvahend tänu sellele ja siis kui Elo auto lakkas töötamast , saime me kasutusse vana lömmis auto. Seega ikkagi töölesõidu vahend olemas. Tõnu ja Kaarli auto on praeguseks siiski töökorras ja liigub, kuigi vahepeal pääsesid nad napilt veel ühest kokkupõrkest känguruga. Siinkohal meenuvad selle naise sõnad tol korral, kui me auto rentisime. Et nii kui päike loojub, on hüpiknukud teel. Tõsi see on ja oleme kõik siin õppetunni kätte saanud. Võib-olla sellepärast oligi vaja selliseid kogemusi meile, et me mõistaksime ja oleksime tähelepanelikumad liikluses. Seepärast ongi praeguseks meil Ainariga oma Jeep, millel kängururauad ees ja pimedas sõitu me pigem eirame niipalju kui võimalik. Aga sellest autoostust tuleb juttu peagi lähemalt.

Ükskord töölt tulles silmasime üleni sinist väikest lindu. Üritasin teda pildile saada aga ta tiirutas põõsa sisse peitu. Sellist lindu oleme kohanud hiljemgi. Ma panin talle nimeks sinilind.  Võib-olla ta kaitseb meid. Kui sa väga usud, siis see ongi nii..