Ühe nädalavahetuse lugu. Cherry Festival. II advent

See oli 7-9. Detsember. Reedel istusime Ainariga kahekesi köögilaua ääres ja jõime rummi ning vaatasime arvutist filme. Ülejäänud majarahvas oli kuskile kondama läinud. Laupäeval võtsime ette teekonna Cherry Festivalile. See üritus sarnanes natuke Bridgetown Blues’ile, kuid siiski erinev. Cherry Festivalil müüsid kaupmehed väga palju söögi- ja joogikraami. Viinamarjafarmerid degusteerisid erinevaid veine ja mahlasid. Tuntud pitsameister valmistas pitsasid otse inimeste silme ees ja kõik soovijad said maitsta. Meie ülemuse vend müüs marron’eid. Igasugu kooke ja muffeneid ja muud head ja huvitavat kraami võis seal kohata. Põhikaup oli muidugi kirsid. 1kg 15$. Üks ruum, millest me olime seal varem korduvalt tänaval möödunud tavapäevadel, oli seekord avatud ja me saime sinna siseneda. See ruum oli täis nukke. Tuhandeid nukke. Uksel tervitamas vanaproua, kellel süles samuti nukk. No seal oli ikka igasuguseid nukke. Kohati tekkis veidi imelik olemine nagu keset õudusfilmi ja need nukud hakkavad elama. Üsna imelik, kuid huvitav samas, et need kõik olid selle sama vana daami kogutud nukud tema elu jooksul. Neid nukke oli nii palju, et lausa hirmus oli. Väga imelik tädi.. Toimus ka vanade autode näitus ja esinesid bändid. Mõnus melu. Selline kirju olemine. Kolasime seal lihtsalt ringi ja kohtasime palju tuttavat rahvast. Taaskord väike vaheldus metsaelule. Pühapäeval küpsetasin esimese leiva siin maal. Umbes nädal aega mässasin selle juuretisega kuni lõpuks käärima sain ja siin ta on, iga päev leib laual nagu naksti. Kuna oli II advent , siis võtsime ette väikse tripi. Mina, Ainar ja Elo. Leidsime kaardi pealt ühe ranna kuhu me jõuda soovisime, kuid paraku eksisime metsas ära. Sõitsime üle 20 km ei tea kus. Aimamata, kas jõuame kusagile kohale või sõidame suletud ringis. See oli päris naljakas. Õnneks meie auto lubab meile selliseid teid läbida, kust ükski tavaline sõiduauto läbi ei pääseks. Nägime mitut iguaani murul siblimas ja ükshetk jäi meie teele emu. Ta seisis tee peal nagu lollike ja ei määranud metsa minna. Sõitsime temani ja ta hakkas jooksma. Jooksis nii, kuis jaksas ja me ei andnud armu, sest see oli lihtsalt kõige naljakam üldse, et ta ei keeranud metsa, vaid jooksis mööda teed ja kui tuli kurv, siis ta ilusti keeras kurvis uuele teele ja me muudkui jälitasime teda. See emu polnud elus niipalju ja nii kiiresti ilmselt kunagi jooksnud. Miks ta metsa ei keeranud, me ei mõistnud, oleksime võinud teda jälitada veel kaua kaua, kuid lõpuks tee rataste all muutus olematuks ja me halastasime ta peale. See oli nii naljakas. Me naersime kõhud kõveras terve sõidu aja. Aga randa ei paistnud kusagil. Olime juba niikaua ekselnud seal metsas, kuni lõpuks nägime postkasti numbrit ja saime aimu, et kellegi maja on läheduses. Jõudsime ühte farmi, kus silmasime eemal külameest autoga. Ta sõitis meile vastu ja me küsisime selle ranna kohta, kuhu me jõuda soovisime. Tuli välja, et me oleme valel teel ja sinna randa jõuab vaid läbi Sand Dunes’ide. Olime ikka päris rängalt valel teel ja pumpa meil ei olnud ,et liivavälju läbida. Mees juhatas, kuidas me saame jõuda Windy Harbour’i juurde, kuna see sealt lähim rand. Otsustasime hoopis Salmon Beachile tagasi pöörduda. Sinna ilusasse paika, kus me juba kord olime. Tegime pikniku soojal liival. Me sõime leiba. Kui hea see võib olla. Suplesime hiigellainetes ja mõtlesime selle peale, kui imelik see on, et on II advent.  Tagasiteel jäi meile ette Choudalup Mount. Kui me esimest korda Salmon Beachil käisime Ainariga, siis see läbisõit sinna oli suletud. Seekord oli see avatud ja me läksime vaatama, mis seal on. U km metsateed läbi kaarjate põõsaste, läbi linnulaulu ja rohutirtsude koori, jõudsime me tohutu suure mäekivini ja hakkasime sinna otsa ronima. Iga samm kõrgemale tõi aina imelisema vaate kogu maale. See oli sama uskumatu nagu Sand Dunes. Me jõudsime kõige kõrgemale ja meie imestusel ei olnud piire. See oli nii nii ilus, mida silm nägi. Kõik metsad ja mäed olid justkui meie omad, sest meie silmad ulatusid kõigeni. Kui tõstsid käe, siis tundus nagu katsuksid pilvi. Me justkui ulatusime taevani. See oli õnnis tunne, nagu lendaks. Nagu lind. Lendlesime selles vaates kuni hämara saabumiseni. Justkui oleks saanud haarata kinni päikesest, et ta ometi ei loojuks. Talletasime oma mällu selle kauni pildi ja asusime koduteele. Head teist adventi!