Ühe nädalavahetuse lugu. Sand Dunes

24. novembril võtsime ette tripi meie oma enda autoga. Lõpuks ometi saame sõita kuhu hing ihkab. Teha seda kiirustamata nagu loodus. Sõltumata kellestki teisest.  Meie teekonna algus viis mööda rada ,kus naabriks viinamarjaistandused. Tohutud pikad marjapõõsad roheliste säbruliste triipudena tekitamas soovi noppida neid ja maitsta veel valmivata vilju. Pemberton Wine Region on täis viinamarjaistandusi ja veinikeldreid, kust saab osta just endale meelepärast märjukest väga soodsa hinnaga, samas on ka aastatetaguseid vanu veine, mille saad soetada vaid siis kui rahakotis on palju üleliigseid kupüüre. Teepeal näitasid nägu ka kaks emu, kes tuterdades põllul uimerdasid oma pikkade kaeladega. Nende taustal kummaliste kujudega puud, kes justkui tervitasid meid oma oksi lehvitades, kui me möödusime. Jõudsime lõpuks jõeni, kus kalamehed ja niisama paadimehed said veesõidukeid jõkke lasta. Jälgisime seal mõnda aega nende tegevust ja ka kanuu- ja süstatrippide algust. Tohutu soov oli isegi jõel mõni sõit teha, aga need kärestikud, mis siinkandis ees ootavad ei ole lihtsalt ületatavad, selleks peab ilmselt väga valmis olema ja teadlik, mis ees ootab. Edasi ootas meid ees Beedelup Falls, mis kauni joana väikesteks kärestikeks jaotatuna mäelt alla voolas. Kõige selle kohal sillal saime nautida vaadet, mis loodus meile pakkus. Jõele viisid veel mõned platvormid, kus loodus oli imet teinud ja jõeäärse maastiku soengusse sättinud, lastes kohati sellel kõigel veele langeda, et ei jääks nägemata kaunis peegelpilt klaasjal pinnal. Läbisime suure osa Heartbreak Treil’ist, nägime vee all esimest korda päris marronit, kes ruttu veesügavustesse põgenes. 75m kõrgune Bicentennial Tree jäi minul ronimata, aga Ainar käis selle tipus ära. Mina istusin puu all nagu väike kirp ja jälgisin kuidas poisid taevasse ronisid ning lõpuks ka väikesteks kirpudeks muutusid. Olime metsas seigelnud juba üsna pikalt ja kõhud hakkasid tühjaks minema. Sõitsime Northcliffi, kuigi samapikk maa oleks olnud Pembertoni tagasi sõita ja seal poes käia aga kuna Northcliffi polnud me veel kunagi jõudnud , siis tegime selle valiku. See on sama väike linn nagu Pemps’ki, üsna inimtühi ja oled õnnelik kui leida ühe poe, mis avatud on. Einestasime seal kohalikus väikses kohvikus, mis oli üsna õdus ja nukumajalik oma puidust mööbliga. Nurgas seisis üksik kuusepuu, mida ehtisid värvilised liblikad. Veetes seal aega , asusime lõpuks teele sinna, kuhu me jõuda olime soovinud -  Sand Dunes. Pildi pealt olime näinud ja uskumata, et meie silmad seda kõike päriselt näha saavad olime me ometi sinna teel. Meil oli nüüd ju auto, mis võimaldas sellisel maastikul sõita. Mööda metsa, üle küngaste ja mägede, läbi orgudest ja lohkudest, riivates oksi ja taimi, kriipides autot, kohates veel emusi ja iguaane, jõudis metsas meie tee alla lõpuks liivane pind, mis andis märku, et oleme lähenemas liivaväljadele, teadmata kuidas see tegelikult on. Lõpuks jõudis meie ette järsk liivane mägi, mis peitis enda taga miskit imelist, kuid seda ületades oli vaja ka oskust selle ületamiseks. Auto kummid olid juba pooltühjaks lastud enne liivasele pinnale jõudmist. Paar korda üritasime mäge ületada, samapalju kordi laskusime tagasi alla, kuni lõpuks jõudsime mäe nõlvale ja meie ette avanes see vaade, mis see mägi enda taga peitis- hiiglaslik  lõputu ja igavikuline liivaväli, Yeagarup Dunes. Me ei saanud arugi, kuigi sõitsime juba tohutul suurel valgel maastikul. Meie all oli vaid liiv. Nii hele ja nii valge ja lõputu, pettes meid , luues ennast meie vaimusilmas lumeks, eristamata kust algab taevas ja kus lõppeb maapiir. Me väljusime autost ja ükshetk ei mõistnud enam, kas see on reaalsus või mis see on. Nii uskumatu oli see silmale. Uskumatu kogu eksistentsile. Kõik oli valge. Kas me oleme taevas?- küsisid endalt võib-olla korraks mõttes. Reaalsusest kõrgemal tundus olema kogu su keha ja vaim ja mõttepiir. Justkui hõljuks olematuses, hele valgus pimestamas silmi ja mõttekäiku. Nagu päriselt? See kõik on päriselt? Appi, näpistage mind keegi, kus ma olen? Kas te ikka näete? Kuulete? Ainar, me oleme paradiisis. Ja siis sa naerad veidi hüsteeriliselt, kui tohutu tuul liivateri su jalgade vastu loobib nagu väikseid nõelu ja sa taipad, et imed on päriselt olemas. Kes ütles et pole? Loodus ongi ime, kui ta suutis luua midagi sellist ja meid, inimesi, imestajaid. Tuleb lihtsalt otsida ja sa leiad üles kõik ilusa. Nii lihtne. Sa lihtsalt vaatad ja imestad ja sulle on sellest küll. See lihtsalt on nii hea tunne ja see ei maksa midagi. Umbes 10 km teekonda sellises joovastuses viis meid rannale, inimtühjale rannale, mida võiks samuti nimetada paradiisiks. Tohutu kiire tuul tantsiskles meie ümber, haarates endaga kaasa nii liiva kui lained. Ja siis sa jälle naerad oma hüsteerilist naeru, üritades võimalikult normaalseks jääda kõige selle juures, kuigi see hullus seda õnne tabades ei lase sul rahuneda. Sa jooksed ja hüppad ja kargad ja kukud ja tormad siis taas mööda imelist kallast sama metsikult nagu need hiiglaslikud lained, kes üritavad maale jõuda. Nii ilus ja nii metsik. Korraks nagu tahaks nutta salaja ja tänada selle imelise kogemuse eest. Tänada õnne, et ta pole sind tegelikult kunagi maha jätnud.. Siis sa tormad kaela oma armsale kaaslasele ja te keerlete ja keerlete sellel pöörasel imedekarussellil ja nii hea on olla…