Väike tagasipöördumine Bali saarele.

Me pidime tagasi pöörduma Balile seetõttu, et sealt siis lennukiga tagasi Austraaliasse sõita, kuid meie lend läks alles järgmisel päeval. Jõudsime sadamasse enne keskpäeva, rahvast oli seal liiga palju ja õhutemperatuur polnud grammigi jahedam. Olime omajagu väsinud ja igatsesime rahu ja vaikuse kätte. Peagi saime shuttle bussile, mis viis meid otse lennujaamani, sealt pidime siis ise vaatama, mis edasi. Selleks ööks oli meil juba ette broneeritud tuba Denpasaris, Uno Bali hotellis. See juba enne Gili Menole jõudmist, sest me arvestasime, et ilmselt oleme surmväsinud tagasi jõudes ja siis hotelli hakata otsim.. Oli hea teada, et meil on koht juba olemas kuhu öövarjule jääda, iseasi oli nüüd kuidas sinna saada.  Taksojuhid lennujaamas suutsid meid niimoodi ära tüüdata, et me otsustasime neid igal võimalikul viisil ignoreerida. Olime nii väsinud ja nii kuum oli, aga samas  nii kanged, et võtsime oma seljakotid ja asusime jala teele, 3km läbi palavat tolmust linna, aga ikkagi oma aja peremehed, sõltumatud. See hullus ajas meid ennast ka naerma ja ilmselt kogu see vestlus sellel teel oli täiesti ebaloogiline udujutt, silme ees oli koguaeg kujutelm külmast dušist ja jahedast ruumist pehme suure voodiga. Üsna teekonna lõpus sai telefonil aku tühjaks, meie ainuke teejuht. Ülejäänud teekonna pidime läbima mälu järgi, niipalju kui sinna talletunud oli. Paar korda panime ikka nii puusse, et hakka või nutma, aga kohale jõudsime. Suur Uno Bali silt kõrgel mitmete akende kohal, silm ikka säras selle peale päris heledalt. See hotell oli avatud üsna äsja, seega täitsa uus koht, mistõttu me ka broneerimise hetkel selle kasuks otsustasime.  Maja oli uus ja puhas, teenindus oli tõeliselt tore ja sõbralik, meie tuba oli armas pisike konditsioneeri  ja väikse vannitoaga. Milline nauding, jahe ruum, külm dušš, pehme voodi puhaste jahedate linadega . See oli üks väheseid kordi üldse, ilmselt ka ainuke  meie rännaku jooksul, kus me vaatasime televiisorit, isegi natuke lahe oli kuigi midagi aru ei saanud. Varsti oli uksele koputus ja vastuvõtudaam ulatas meile jääjoogid, mis oli veel kirsiks sellele tordile. See jahedus oli meid juba üsna reipaks teinud ja otsustasime liikvele minna. Naine vastuvõtust juhtis korraks meie tähelepanu hotelli naaberuksele ja juhatas meid sinna sisse. Hotelliomanik ajas seal kohviäri ja järgmisel hetkel istusime me ühe onu vastas laua taga ja degusteerisime erinevat Bali kohvi ja teed ja mingeid maiuseid. Selline kogus kohvi ei lubanud meil mitte mingil juhul enam paigal istuda ja läksime linnapeale poodidesse ja sööma. Õhtu veetsime hotelli lobibaaris, tegime juttu töötajatega ja kasutasime kohalikku internetti, et veidi maad uurida. Nimelt oli külastajaid sel hetkel väga vähe, kuna tegelikult mõned remonditööd veel käisid ja personalil oli vabalt aega meie jaoks kulutada.

Hommikusöök oli hotelli poolt, pärast seda jäime veel tunde lobibaari istuma. Kirjutasime valmis postkaardid Eesti ja probleemiks oli nüüd postkontori leidmine. Personal ütles, et postkontor asub liiga kaugel jala minna, et nad käivad ise ära rolleriga ja panevad posti kaa, hiljem andsime vaid margiraha. Uskumatult abivalmid oldi seal. Lisaks saime veel hotellipoolt kingituseks Bali kohvi komme.  Nimelt oli meie broneering juba ammu läbi, kuid kuna meie lennuk sellel päeval läks 5min enne südaööd, siis personal lubas meil aega veeta seal lobibaaris niikaua kui meil vaja ja oma asju seal hoida. See oli väga tore nende poolt, kuna plaanisime veel väikse šopingu teha ja oli palju lihtsam seigelda seal kärarikkal tänaval ilma seljakottideta.  Linnapeale minnes avastasime, et  postkontor asus tegelikult vaid mõned majad edasi sealt.. J Hiljem veetsimegi oma aja kuni lennujaama minekuni seal lobibaaris ja olime tõeliselt  tänulikud sooja ja abivalmi vastuvõtu eest.  Hilisõhtul jätsime hüvasti hotelli personaliga ja lasime taksol end lennujaama sõidutada, et saaks peagi uuesti öelda: Tere,Austaalia!