Tere jälle, Austraalia!

Maandusime Perthis. Kella nelja ajal hommikul. Maganud vblla tunnike. Selline väsimus oli peal, oli ju ikkagi öö veel. Lennujaamast saime kohe takso suunaga sinna tänavale, kuhu me auto viimati jätsime. Nii rõõmus meel oli teda näha, autot siis. Nii armas oli ta seal meid ootamas ja nii kodune oli sinna sisse istuda, meie asjad, meie lõhn. Jällenägemisrõõm oli suur. Meie auto on meie sõber, pelgupaik, kodu. Kõige omam asi. Päris meie oma paik ja kõik meie asjad olid ilusti alles ja jalgrattaid oli ka nii hea meel näha ja oma kohvikruusi ja oma tekki. Aga polnud meil aega puhkama jääda, pidime edasi liikuma, nimelt oli kella 12-ks meil Pembertonis autoremonditöökojas aeg ja mõni aeg tagasi sai Ainar teada, et vanasse farmi oli kaks pakki saabunud, millele me pidime järgi minema ja ka Wattle’isse viis meid tagasitee, et Adami käest võtta üks ümbrik. Niisiis oli meil vaja sõita 300km, et jõuda pembertoni.  Mc-ist võtsime kohvid, et ärkvel püsida ja asusime teele. Stuart teadis, et me tuleme. Ja ma olin nii elevil , et saan veelkord Siscot näha. Soe tunne oli seal tagasi olla, vanad mälestused olid silme ees. Stuarti saime kätte otse põllult, vestlesime veidi ja  Sisco ootas meid oma kodu trepi ees ja nii alandlikult nagu ta alati seda tegi, roomas meie juurde ja niutsus, saba lehvis kõigest väest. Sisco on nii armas ikka, aga minu õnneks või minu kahjuks valmistas ta väikse pettumuse meile. Nagu tal ikka kombeks, oli ta taas kuskil raipe sees püherdamas käinud ja haises nii hullusti kui üldse haiseda saab, seljakarvad rokased ja pulstunud. Me ikka paitasime teda niimoodi väga delikaatselt, sest tema rõõm oli nii suur. Halb oli see hais sellepärast, et ma ei saanud teda korralikult kaisutada aga hea sellepärast, et lahkumine polnud nii raske. Aints sai kätte oma pakid, need olid nimelt ühed autoosad, ning võtsime suuna Wattle’i poole. Adamit ei olnud kodus ja ka tema naist mitte. Läksin tere ütlema vanadele sõpradele hobustele pesumaja juures ja kitsedele. Matildat aga ei olnud kusagil. Läksime lõpuks Pembertoni. Kella 12-ni oli veel aega ja me külastasime pesumaja. Pesime kõik oma mustad riided ning senikaua , kuni auto töökojas oli, istusime vanas tuttavas Millhouse Coffee’s. Umbes 3h pärst saime kätte auto ning sõitsime Manjimupi, et lasta lisaks veel rehvid ära vahetada. Sõitsime tagasi Pembertoni .Söögipoes ostlemas olles tabas meid meeldiv üllatus, kohtasime Simonit ja Clementine’i. Tore oli näha vanu tuttavaid inimesi. Lõpetasime oma ostud ning ööseks oli plaan minna Big Brook Dam’i äärde. Hea oli lõpuks jõuda kuskile pärale ja peatuda ja puhata . Lõpuks ometi, selleks ajaks olime ärkvel juba pea terve öö ja päeva ja enam ei olnud jaksu mitte millekski. Tammi ääres oli kena ja rahulik. Kuu oli juba päikesega kohad vahetanud ja viimased autod lahkumas ning me jäime omapead, vaid meie kaks ja tamm.  Vesi oli peegelsile , vaid kuuvalgus helendas selle kohal. Metsast kostus hiliste lindude laulu ja puud kohisesid vaikse tuule käes. Meil piisas vaid silmad sulgeda, et vajuda sügavasse unne..

Ärkasime vara, et pesta enda tammivees. Keetsime kohvi ja sõime helbeid piimaga. Vaatasime, kuidas esimesed pardid veele laskusid ja kuidas loodus ärkas koos meiega. Olime puhanud ja valmis. Valmis oma rännakuks. Alustada teekonda idakaldale!