2 päev Bangkokis

Hommikul oli kuulda kukkede kiremist, ning hääli tänavalt. Olime äratuse pannud, kuna hommikusöök on meil siin poole 11-ni. Läksime alla pärast kella kümmet. Baarist öeldi meile, et peame vastuvõtust saama ühe lipiku, mis tõestab, et oleme külastajad ning et homikusöök on hinnas. Vastuvõtus öeldi meile esmalt, et söök ei ole meil hinna sees ja peame maksma. Üritasime selgeks teha, et see on eksitus. Selguski, et mees eksis. Vabandas ja andis meile talongi. Baariteenindaja pakkus meile istekohad ning andis menüüd. Too neiu ei olnud tegelikult üldse neiu. Miniseeliku alt välja sirguvad jalad olid silmnähtavalt noormehele kuuluvad tugeva kondiga. Ka käelabad viitasid sellele, et tegu on siiski noormehega. Ja loomulikult madalat tooni hääl. Aga nägu kattis tugev kord meiki, mille keskel laiutasid punahuuled. Siin tekib ilmselt kahtlus kõikide naissoost isikute suhtes, kes vastu jalutavad või meid teenindavad.Hommikusöögiks valisime muna peekoniga, mille juures kaks röstsaia, üks mõeldud võiga söömiseks, teine moosiga. Üsna kindlapeale minek, kõik tuttav kraam. Süües on siin selline kahtlev olek. Tihtipeale on menüüdes sellised asjad, millest pildijärgi ühtegi ei valiks, aga sööma ju peab.

Läksime jalutama. Tuk-tuki mehed teeääres olid meid ühe päevaga nii ära tüüdanud, et me nüüdsest pöörasime neile tähelepanu võimalikult minimaalselt. Nagu tüütud Egiptuse kaupmehed, kes igal võimalusel seljas elavad. Aga mitte kõik nad ei ole sellised. Ja tegelikult selle pealetükkivuse juures on nad siiski sõbralikud, aga nad kõik küsivad koguaeg samu asju, et kas me oleme seda ja seda templit näinud ja minge ikka sinna-tänna  ka. Otsustasime täna jalutada niikaua kui jalad jaksavad. 

Kohvipood

Siit kitsastest tänavatest välja jõudes leidsime üsna hea muljega kohvipoekese. Tellisime endale teepeale  kaks suurt jääkohvi, üks maksid kokku  30 bahti. See teeb kuskil 78 senti. Kohvitopsid olid u samasuured nagu poole liitrised õlletopsid. Ühes bussipeatuses kohtasime juba tuttavat sabata kiisut, kes oma hädise välimuse juures näeb välja ikkagi rahulolev. Loomad on siin väga uimase moega ja aeglase liikumisega, enamasti nad lihtsalt vedelevad kuskil kohvikutooli peal või tänavaäärel. Mõnele neist on kaunistuseks peale pandud mõni 

Sabata Kass

lilleõis või pudelikork. Selle tegevuse juures nad ei vaevu isegi pead tõstma. Mõni kutsu, keda sa kukla tagant sügad, järgneb sulle u meetrike, lootes, et sa teed seda uuesti, kuid siis ta loobub ja liigub oma suunas lookleva ja uimase sammuga.

Lõpuks leidsime koha, kus müüdi viirukeid. See ost oli meil plaanis kohe, kui esmakordselt astusime oma pahalõhnalisse hotellituppa. Soetasmie endale suure karbi viirukeid ja väikse lehekujulise aluse nendele. Jalutanud juba mõnda aega , silmasime eemalt üht parki ning suundusime sinna. Enne parki jõudmist kõnetas meid kohalik noormees, kellel olid sügavrohelised siiruviirulised ufo silmad, mille värvuse tekitasid kontaktläätsed. Ta oli sõbralik ja andis nõu kõiksugu asjade kohta. Parki valvasid mustades rüüdes turvamehed, kes istusid pinkidel üsna kindla moe ja pilguga. Kogu ala oli väga ilus ja suur oma roheluses. Park paiknes täpselt kanali ääres, millel triivisid erinevad veesõidukid.

Tundmatu veesõiduk

Kanal oli väga lai ja võimas. Oma tuhmi ja sogase välimuse tõttu meenutab see hiigelsuurt voolavat-tolmust porilompi. Oma olemuselt on ta unine ja hägune ning võib olla koduks väga kumalistele tegelaste. Eelneval päeval linnas jalutades voolas sama kanal meist mööda ning selle teiselpool kallast silmasin üht suure sabaga olendit, mille peale esmalt kostsin: „Vaata, Ainar, krokodill!“ Tegelikult oli neid tegelasi seal kolm ja need võisid olla nt iguaanid.

Kanaliääres kohtasime ühte valge peaga vanemat härrat, kes viibis koos eksootilise näoga naisega. Nad istusid pargipingil suunaga kanalile ning nautisid vaadet. Kõnetasime neid ja palusime pilti teha meist. See mees oli esimene, kes teadis midagi Eestist. Oleks ka imelik kui mitte, sest oma päritolult oli ta rootslane ja temaga tutvumine tekitas sooja tunde.

Rootsi Härra tehtud fotojäädvustus

Tegelikult esmalt Eestit mainides, küsis ta, et kas sellenimeline laev läks põhja kunagi. Ta oli nii sõbralik ja muhe nagu vana hea naabrionu, kellel varnast mõni huvitav  lugu võtta. Oma olemuselt ja ka välimuselt meenutas ta mulle minu isa. Ta rääkis loo sellest, et eelmine aasta u samal ajal soovisid nad siin kanalil ühe sõidu teha , kuid vesi oli nii kõrgele tõusnud, et selle all oli pool pargist ja tänavad ning isegi autod liikusid vaevu või üldse mitte. Ja veel mitu muud põnevat lugu. Pargis võis kohata ka kohalike lapsi mängimas, kes oma eksootilise välimusega nägid nii armsad välja.

Pargis mänginud tüdruk.

Tänavale tagasi jõudes oli taevas muutunud mustjas- siniseks ja me teadsime, et peagi saabub sadu.Varsti sadasid meie peale esimesed piisad. Jätkasime teekonda mööda tänavat, mille ääres kõrgusid puud, mis oma lopsakate lehtedega varjasid meid vihma eest.  Leidsime kohaliku postkontori, kuhu me saju eest põgenesime lõpuks. Saatsime oma esimesed postkaardid kodustele. Korraga sai osta neli kaarti, mis kokku maksid 40bahti. Lisamark kaardile maksis 10 bahti, see on 0,25€ Me ei kiirustanud sealt lahkumisega, sest sadu oli korralikud tuurid võtnud ja ootasime selle vaibumist.

Edasi suundusime tagasi oma hotelli poole. Kuna olime juba väga pika maa käinud, siis kirjud tänavad olid meid eksitanud ja me olime korraks kaotanud õige suuna. Kohalikelt saime teejuhiseid. Tänavatel võis näha ehmatavaid hetki kerjustest ja nälginud inimestest, kes käed palvel inimeste poole palusid. Hotelli lähedalt turult ostsime mulle kolm särki ja kleidi, mis kokku läksid maksma eurodes 3.50. Tõime oma asjad tuppa ning läksime süüa otsima. Enne panime tuppa viiruki põlema, et toaõhku veidi parandada. 

Riidepood tänaval

Istusime maha lähedalasuvasse tänavasöögikohta. Seal maitsesime ära ka esimese kohaliku õlle. Pudel oli suurem kui 1 pint ning maksis 60 bahti. Meiega liitus üks veider härra. Pika halli habeme, üle õlgade pikkade hallide juustega ning krussvuntsidega. Ta oli rahvuselt ingalne ja elanud siin juba 12 aastat. Ta oli inglisekeele õpetaja kohalikele 2-3 aastastele lastele. Ka temal oli nii mõnigi huvitav lugu varnast võtta. Tagasi tulime hotelli lobibaari ning istusime paariks tunniks aega maha võtma oma läpakate taga.

Kohalik õlu

 Ainar leidis häid pakkumisi uutele paremate hotellidele ning mina jätkasin blogijuttu. Enne keskööd läksime tutvuma kohaliku ööeluga. Jalutasime sihitult erinevatel tänavatel. Öösel on siin kõik tänavad kokku nagu üks suur diskoteek või ööklubi. Kõik baarid ja kohvikud on täitunud rahvaga ning erinevates kohtades laulavad kohalikud tuntud kavereid kitarrisaatel või ragisevad kõlarid laulavad vanu ja uusi hitte.

Inimesed on muretud ja napsised. Kuna kõik hooned on siin avatud, ilma seinte ja usteta, siis kogu heli kisab üksteise võidu. Keset piduliste summa võib maas pikutamas näha käed palveasendis kerjuseid, kes on kartmatud inimeste jalgade ja autode suhtes. Kõrvaltänavates näeb mõnda ema maas magava lapsega, kes samuti loodavad, et keegi mõne müdi annetab. Sellised pildid on väga rõhuvad ja talletuvad mällu ka uuel päeval. Mõnes tänavarentslis siiberdab hiigelrott või sisalik, kes vedelema jäetud prügikottidest leiavad söögipoolist. Ühes lokaalis sõime kevadrulle ning tegime juttu kohalike neidudega, kes meie kõrvallauas õlut rüüpasid.Suundudes tagasi tuppa, ostsime teeäärest ananassi, mis oli ülihea ja magus. Kampades võis näha erivanuses transvestiite.

Kohalike neidude tehtud pilt.

Tuppa jõudes oli kell saamas kaks öösel kohaliku aja järgi. Pesime end puhtaks linnatolmust ja palavusest, reguleerisime konditsioneeri endale sobivaks ning jäime uut päeva ootama . Ainar on väga sügava unega ja ma kadestan teda alati sellepärast. Mina taaskord olin ärkvel suurema osa ööst, kuna pidulised kes tubadesse kopardasid olid väga häälekad ja kohati tundus, et nad tulevad läbi seina meile külla. Aga ikkagi olime me õnnelikud ja rahulolevad, sest meie oleme üksteise jaoks olemas, hetkel muu ei loe.