See oli üks märtsi viimaseid päevi. Jõudsime täpselt lõunaks
Walpole’i. Valmistasime pastat ühes looduskaunis pargis ja mõtisklesime oma
teekonna üle. Ilmad olid muutunud juba palju jahedamaks, tuul tugevamaks ja
õhtud veelgi pimedamaks. Loodus oli veidi teistmoodi nüüd, kuid ikka ilus.
Walpole oli meile juba tuttav koht ja me ei jäänud sinna kauaks peatuma.
Teekonnal Denmark’i sattusime kunstnik DJ Brennani galeriisse. The Valley of
the Giants. Ühtlasi oli see ka mehe enda kodu, mis oli külalislahke. Majakene
metsa sees, toad täis kunsti, iga maali taga oma lugu. Ta tutvustas meile oma
maale ja rääkis nende sündimise lugusid. See oli huvitav ja inspireeriv. Ka
tutvustas ta meile oma naist ja sõprust sobitasid pere kaks väikest krussis koera. DJ Brennan on
vana mees. Hallide juuste ja halli habemega. Justkui tavaline mees, kuid tema
hing on täis loovust, selline muinasjutulisus tema piltides, kuidas ta näeb
asju omamoodi ja mõtleb mõtteid omamoodi.
See oli meeldiv kohtumine inimesega, kelle maalidega postkaardid olime
soetanud mõni aeg tagasi oma kaardikogusse ja nüüd siis me seisime siin tema
kodus, tema toas, tema kunsti keskel ja kuulasime tema lugu. Kummaline veidi,
et me siia jõudsime. Olen kohanud paari inimest, kes on öelnud, et Denmark on
kauneim koht Western Austraalias. Tõeliselt maaliline on sealne Greens Pool’i
rand. Ronisime elevandikividel ookeani sees ja selle kaldal. Elephant Rocks on
kindlasti üks märkimisväärsemaid paiku sealkandis, aga sellel pinnal peab ise
kõndima, et seda mõista.. Nagu on öeldud- taevalikult kaitstud paik! Edasi viis meid tee šokolaadivabrikusse.
Denmark’i šokolaadivabrikusse. Seal võiks ju küll tööd teha või mis. Naine leti
taga andis meile proovida ühtteist, kuna ta eeldas, et me tulime suurele
šokolaadi šopingule. Ega me tagasi ka ei hoidnud, proovisime ikka kõike ,lõpuks
ostsime siis kõige väiksema kotikese apelsinimaitselisi šokolaadinööpe. Seal oli sada grammi ja
maksis kümme dollarit. Mõnus maiasmokkade atmosfäär oli selles majas. Öö veetsime ühel kaljunukil. Hommikusööki
tegime ühes pargis linnaääres, kus meile seltsiks laua ümber olid haned ja
pardid, kes väga julgelt andsid märku, et midagi oleks vaja noka vahele. Ega me
kadedad polnud. Esimeste külaliste sõbrad kõrvalasuvast tiigiäärest muidugi
sellepeale ennast tagasi ei hoidnud ja tulid ka osa saama. See oli päris naljakas,
kuidas nad meie ümber kogunesid ja sellepeale möödakäijate tähelepanu oli meile
suunatud. Kes tegi pilti, kes viipas käega, kes lihtsalt möödaminnes naeratas.
Järgmine peatus oli Albany. Seda rannikuäärt, mis läbib Walpole- Denmark-
Albany, nimetatakse vikerkaare rannikuks. Kaunis teekond. Albany linnas
kasutasime võimalust seljakotireisijatele mõeldud paigas, kus saab käia tasuta
duši all. Nii see elu käib ,kui sul pole kodu ja oled pidevalt teel. Seiklus,
mis hoiab sind ärkvel ja põnevil või murrab maha, valik on sinu. Me õhtustasime
ühes pargis ja leidsime ööbimispaiga ühes metsatukas. Väike parkla, kust viis
puudest värav metsaradapidi kes teab kuhu, pimedas võib-olla veidi sünge aga
väike peidukoht. Sättisime hubaseks oma autovoodi ja vaatasime arvutist filmi.
Millegipärast väljusin autost korraks kui ükshetk nägime autotulesid meie
suunas , keegi lähenes meie paigale. Kutsusin Ainari. Võõra auto tuled
pimestasid silmi ja me ei mõistnud, miks see peatus meie läheduses sellisel
õhtutunnil. Ja siis justkui tundus , et keegi lehvitab sealt seest. Me olime
Albany’s. Paigas, kus elab üle 30
tuhande elaniku ei ole väga väike paik . Ma kartsin, et see võib olla ranger. .
See tuli, mis meie silmi pimestas, oli Simon’i ja Clementin’i auto. Nad olid
juhtumisi ka Albany’s ja kuna nad olid vähe valet teedpidi läinud, siis
avastasid, et vasakule pöörab metsatukka tee, et seal ümberpööre teha. Ja seal olime meie . Ja kes siis selgitab,
kuidas sellised asjad juhtuvad. Me naersime neljakesi ja olime nõutud .Nii tore
muidugi. Veelkord jällenägemisrõõm. Aga nad ei jäänud meiega, sest neil oli
juba paik, kus nad ööbisid, kuskil mujal metsatukas, mis polnud esimene öö
nende jaoks. Nad lihtsalt olid veidi eksinud. Ja me lobisesime ja siis
soovisime head ööd ja jätsime hüvasti! Otsisime hommikusöögiks ilusat paika,
enne seda käisime söögipoes ja me kohtasime seal Simon’it ja Clemenitine’i.
Isegi ei imestanud enam selle üle J
Einestasime neljakesi ühes armsas pargis väikse tiigiääres. Pärast seda läksid
meie teed lahku. Uitasime linnapeal ja uudistasime ümbrust. Ühes rohelises
pargis keetsime suppi ja ööseks leidsime taaskord ühe kena kaljunuki, kust kena
vaade linnale. Oli saabunud torm. Taevas vilkus välgunooltest. Vihma sadas ja tuul
oli tige ja kiire. Hommikuks oli torm vaibunud. Märkasime autoaknast ühte meest kaljunukil.
Aastaid umbes 70 ja ta tõstis käsi üles ja jalgu. Hommikuvõimlemine. Kui tore.
Eemal majadest oli kuulda koera haukumist …
9. aprill olime teel Esperance’i. Siin meenub üks päev Margaret Riveril , kui
kohtasin rannal naist, kes ütles mulle, et ma oma teel kindlasti külastaksin
sellist paika nagu Esperance. Ta ütles, et ta elas seal palju aastaid, aga iga kord rannale jalutades ta vaatas enda
ümber ja mõtles: milline imeline paik. Ühel laste mänguväljakul Albanys tegime
viimase söögipeatuse. Kajakad kogu oma nahaalsuses pidades end julgeteks
näpates meie toitu. Taas teel. Paremal kõrged mäetipud kaetud pilvevaibaga,
meenutades Bali saart. Osa teekonnast
varjas metsaserv enda taga olevat, lõpuks ilmutades suure kuldse põllu, kus lambakarjad suure
villakuhja all end mugavalt tundsid rohtu närides. Wellstead roadhouse’is
tegime kiire kohvipeatuse Sealt edasi vaid tohutu lage maa , kust paistis
silmapiir igavikukaugusel. Vaid suured lambakarjad hiiglaslikul rohelisel maal.
Üksikud möödasõitvad autod, mille juhid rõõmsalt lehvitavad-tervitavad.
Loodus koguaeg vahelduv. Varasem mägine
maastik vahetunud tasase maaga. Taevas sombune. Kui võtad valge paberi. Tõmbad
keskele joone. Värvid alumise osa roheliseks ja ülemise osa halliks. Just
selline vaade. Lihtsalt kaks paralleelset värvi. Üheaegselt igav, ilus ja
lihtne. Siis vasakul metsa tagant hallide pilvede vahelt ilmub välja erekollane taevas, nagu päike
üritaks toast õue trügida, kuid hallid pilved on liialt suured ja tugevad , et
vastu punnida. Poole kuue ajal õhtul oli parempoolne taevas täitunud
paduvihmast, väike vikerkaar püüdis püsti jääda, kui äike oma nooltega teda
läbistas ja lõhkuda üritas. Lõpuks teine kaare pool maandus kaugel eemal põllul
ja otse selle all kari rohtu söömas. Kella kuueks jõudsime selge taeva alla.
Jerramungup. Päike oli loojumas ja me
pidime leidma ööbimispaiga. Leidsime koha jalgpalliväljaku lähedal metsaäärses
parklas. Hommikul leidsime infokeskuse eest kena puhkeala, kus süüa teha. Seal
olid lauad ja bbq pliit. Meile lähenes karavanbuss. Need oranžid kardinad
tundusid tuttavad. Sama bussi olime näinud juba kusagil sõitmas. Sellel
hommikul seal infokeskuse ees saime tuttavaks Geoffi ja Monicaga. Nad olid
samuti teel. Tore keskealine paar. Vestlesime nendega nii meie kui nende
teekonnast. Sellel hommikul tegime pannkooke. See oli tore tutvus ja meeldiv
vestlus. Nad lahkusid enne meid, et jätkata oma teekonda. Olime endiselt teel
Esperance’i. Ka päike tuli lõpuks välja ja muutis päeva selgemaks ja
helgemaks. Vahel on tee nii pikksirge,
et silm näeb, kuidas peenike triip vaid lookleb kaugel kaugel ja see silmapiir
seal nagu murraks selle. Hopetouni teeääres märkasime põllul karja kaamleid.
Houptouni rannas liival nagu meie jaoks pandud puidust pink ja lauake, tegime
rannal lõunasöögiks kartuliputru. Valge
liiv ja vesi ikka sama sinine nagu alati, kuid meil oli aeg edasi liikuda. Ükshetk
märkasime vastassuunavööndis teel midagi valget liikumas, lähemale jõudes
nägime väikest lambatalle. Kelle poole suundus suur rekka. Peatasime auto ja ma
jooksin talle suunas, ta määgis õnnetult ja liikus minu poole. Krabasin ta
sülle ja viisin autosse. Ta oli nii armas ja nii väike, nabanöörgi veel küljes.
Tema õhuke beebikarv oli nii krussis ja nii harjumatu käele katsudes. Ta määgis mõnda aega ja siis uinus mu süles.
Väike lambabeebi sõitis meiega kaasa pikka maad kui me tema kodu otsisime. Paar
talu, kus küsimas käisime, olid tühjad, kedagi polnud kodus. Lõpuks üks mees
teadis arvata kellele lammas kuuluda võib. Leidsime veel ühe farmi. Esmalt ei
paistnud sealgi kedagi kodus olevat, siis märkasime kaugelt põllul kuuri
ning lähenemas ühte meest. Liikusime
sinna. See oligi lambabeebi kodu. Mees esmalt pakkus, et kas ma tahaksin teda
endale. Ta võttis mu sülest oma lamba ja pani selle autokasti suurte koerte
kõrvale, mille peale ma ehmusin hetkeks, kuid koerad võtsid teda kui oma venda
ega üritanudki maha murda. Mees uuris, et kust me pärit oleme. Sellepeale, kui
ütlesime, et oleme Eestist, viipas ta kahele noormehele eemal ja kutsus meie
juurde. Nende nimed olid Ivar ja ja Tauno ja nad olid pärit Pärnust J Lobisesime ka nende
poistega mõnda aega, kõik olid rõõmsad kodumaalasi kohates ja me asusime tagasi
teele. Jäin igatsema seda väikest lambabeebit. Sellel teel oli palju põllumaad
ja palju loomi. Enne kella kuute õhtul jõudsime Esperance’i. Esimese öö veetsime sadamas. Paadid ja
purjekad kiikusid vaiksel veel kuuvalguses loksutades õrnalt laineid vastu
kaldaäärt. Sõime rannal hommikust. Tõotas tulla pilvine päev, kuid peagi ilmus
nende tagant välja päikene. Võtsime rattad ja läksime linnapeale kolama. Tegime
pikad sõidud mööda linna ja promenaadi. Lõunaks läksime tagasi rannale, kus
peatus meie auto ning pärast lõunasööki taas ratastega sõitma. Sellel
õhtupoolikul saime tuttavaks Muffiniga. Vahva 16 aastane koerapoiss, kelle
peremees oli umbes kümme korda sama vana. Uskumatud tegelased olid nemad.
Hämaras otsisime uut ööbimiskohta. Sõitsime mööda kaldaäärt ja peatusime, et
jälgida surfareid lainetel. Tegime tiiru tuledes linnas. Öö veetsime Salmon
Beach’i ja Blue Heaven Beach’i rannikul, just seal kus nad omavahel kohtuvad.
Ookean lainetas ja möllas terve öö. Hommikul vara, kui kalamehed hakkasid kogunema,
lahkusime , et minna Twilight Beach’i äärde end hommiku karastama ning
einestama rannale . See oli peaaegu inimtühi, vaid mõned seljakotireisijad, kes
olid seal öö veetnud. Ilmad olid jahedamad, seetõttu olid kõik rannad nii
vaiksed. Istud seal liival ja lihtsalt sulandud selle vaatega ookeanile. See on
nii hea. Hingele hea ja ilus. Kahjuks jõudsime meie siia sellisel jahedal ajal,
kui sügis juba oli hõivanud maad ja varjas päikest oma hallide pilvede taga.
Siiski on need rannad siin tohutult
kaunid ja me teame, et me tuleme siia ükskord tagasi. See on paik, mis kutsub
sind tagasi. Me lahkusime Esperance’ist 12. aprillil, kui asusime teele
Norseman’i poole. Meid saatmas soine maastik. Põikasime kauni tammi äärde
,mille läheduses olev mets peitis endas kadunud linna ja järve. Seal oli kunagi
väike linn, mille asemel nüüd mets, kuid rajad on endiselt märgistatud
siltidega, kus alles tänavanimed. Külastasime Bacon Hill’i, millelt ülim vaade
kullakaevandusele ja soolajärvele ning kõike seda ümbritsemas tuhanded
eukalüptipuud. Pidime öö veetma Norsemanis, kuna hakkas juba pimedaks kiskuma.
Leidsime ühe linnaäärse pargi, et õhtust süüa . Linn justkui magas juba, kedagi
polnud liikumas. Ühel hetkel , kui Ainar läks midagi autost tooma, kuulsin, et
ta justkui teretab kedagi väga tuttaval
ja üllataval häälel, suunasin pilgu sinna ja nii uskumatu kui see ka ei
tundunud, see oli Geoff. Nad olid samuti otsustanud enne pimedat peatuspaiga
leida ning leidsid selleks parkla, mis asus täpselt meie lähedal, meie vahel
oli vaid külalistekeskuse maja. Ta oli tulnud lihtsalt uudistama, et mis
teiselpool maja pargis asub ja seal oli juhtumisi meie auto . No ei ole
võimalik. Tõsiselt tore oli kohata neid jälle ja ka Geoff oli nii meeldivalt
üllatunud, et ta palus meil oma tegemised katki jätta ning võtta autost kaks
klaasi ning järgneda talle. Ta kutsus meid külla oma karavanbussi, kus Monica
juba õhtusööki valmistas. Mahtusime täpselt mõnusalt sinna neljakesi mugavalt
istuma. Monica tervitas meid sõbralikul häälel ja me naersime veel kaua seda,
et nõnda jälle tee meid kokku viis. Geoff valas veini ja me vestlesime pikalt.
Nad rääkisid enda elust, kuidas nad kohtusid ja abiellusid ja kuidas Geoff väga
noorelt juba maailmas üksi rändama hakkas. Rääkisime erinevatest rahvustest ja
kultuuridest, naersime erinevate keelte kõlade üle. Oli huvitav kuulata nende
lugu. Inimeste, kellelt on midagi õppida, kuna nende elukogemus on mitmete
aastate võrra suurem. Me mõtlesime, et sellel peab olema mingi põhjus ,miks me
teed nõnda ristuvad. Nad andsid meile oma koduaadressi Toowoombas ja palusid,
et me kirjutaksime neile, kui kunagi sinnakanti satume, siis läheksime nendele
külla, et siis jutustaksime, kuidas on möödunud meie teekond võõrsil. Nad olid lahked pakkuma meile öömaja oma kodus,
kui peaksime sattuma sinnakanti. See oli tore tutvus ja ma jäin alati mõtlema
selle üle ja uskuma, et me näeme neid ükskord jälle oma teel.. Järgmisel päeval asusime teele Nullabori
poole. Nullabor Plain on maailma suurim lubjakivi üksik tükk, see moodustab
poolringikujulise helepruuni rannikujoone, peaaegu puudeta kõrbeala, läbi mille lookleb
Austraalia suurim pikksirge tee.
Austraallaste jaoks on sellel oma kultuuriline tähendus. Nö hüüdlause
„olen läbinud Nullabori“ on populaarne kleebistel ja postkaartidel ja
suveniiridel. Öeldakse, et see on teekond, mille sa pead läbima vähemalt
ükskord oma elus. Tegelikult saime liikuma alles keskpäeval kuna otsustasime enne
pikka asustamata kõrbeteed lasta ära teha auto õlivahetuse, meie õnneks oli see
võimalus Norsemanis olema. Nullabori
teel olime sõitnud vähem kui 100km kui märkasime teelt väljas eemal
kõrbetaimede vahel helerohelist veekogu. Muidugi läksime seda uudistama. Olime
autoga teelt välja sõitnud mõned meetrid kui pehme pinnas tõmbas meid enda sisse
kinni. Pealt vaadates polnud aru saadagi, et maapind millele sõitsime, oli
pehme muda, mitte midagi ei saanud enam teha. Mida rohkem üritasime, seda
sügavamale maasse auto kaevus. Muda lendas laias kaares ja paras pudrumudru oli
ümberringi. Parmud sõid ja päike lõõmas täiel kuumusel. Kõndisime teele ja
hakkasime hääletama autosid sellel liiklushõredal teel. Sihtgrupp olid 4wd autod,
et keegi saaks meid välja tõmmata ilma ,et ise kinni jääks. Kõik inimesed
peatusid ja olid abivalmid, kuid suurte haagiste tõttu väljatõmbamine oli
välistatud, paljud olid isegi nõus oma haagise eemaldama kui oleks olnud pime
aeg, kuid päevaajal on ikkagi tõenäosus, et keegi saab aidata. Lõpuks peatusid
kaks meest ja naine, kes kohe suure abivalmidusega kõik hakkasid oksi koguma ja
rataste alla panema. Need inimesed tegelikult möödusid meist juba korra, kuid
poolel teel keerasid tagasi , et küsida, kas on abi vaja. Lisaks peatus veel
üks mees nende peatumise peale ja siis kõik jõud kokku pannes lükkasime meie
armsa auto mudamülkast välja. Aitäh oli
suur nendele inimestele! Vahepeal oli väike hirm, et äkki keegi ei tulegi ja
peame öö veetma seal mülkas, aga kokku
tegelikult oli möödunud vaid veidi üle tunni kui olime jälle teel. Muda
lendas veel pikalt igast august. Auto
nägi välja nagu murjam. Väikese peatuse tegime Belladonia Roadhouse’is. Veel
enne, kui alustasime läbimist 147 km pikkusel sirgel, käisime Old Telegraf
Stationis, mille varemed olid kaldaäärsel liivaväljal säilinud. Pikk sirge tee.
Nii kaugele kui silm veel ulatub, nagu pliiatsioon. Ümberringi vaid
tühermaa-kõrb. Väikeste vahemaade järel oli kuivanud metsas kämpimisalad, kus teelolijad saavad puhata ja
veeta öö. Igal alal olid ka lõkkeplatsid, lauad-pingid, wc. Nendes paikades oli
palju mahajäätud autosi ja ka teeäärtes. Osad katki sõidetud teelt kõrvale
kaldudes või kokkupõrke tõttu loomadega . Teeääres võis kohata palju loomi, kes
öiste rekkade poolt alla aetud, linnuparved nende kehadel nokkimas. Sellel
teekonnal möödus meist korra ka politseiauto. Aegajalt lendlesid kõrgel taevakohal suured kotkad. Caiguna
Roadhouse’is saime käia 5 dollari eest sooja duši all. Kuna Nullabor Plain
läbib kahte ajatsooni, siis peagi pidime kella edasi keerama 45 minutit. Olime
jõudmas South Austraaliasse. Pimedaks läks nüüd juba enne kella kuute, kuid
olime ikka teel, et leida ööbimispaik. Lõpuks jõudsime Coclebiddy roadhouse’ini
ja peatusime seal puhkealal, kus saime mõnusalt õhtusööki valmistada. Öösel
ärkasime krabina peale, mis kostus meie auto lähedalt. Avastasime, et
prügikott, mille olime jätnud auto kõrvale, et hommikul valges ära visata,
liikus. Täiesti pime oli ja kujutasime erinevaid variante ette, mis loomaga
võiks tegu olla. Autost väljuda kohe ei julgenud. Siis tegime diili, et üks
avab ukse ja teine näitab valgust koti suunas. Kuigi ülekaalus oli variant
rebane, olime veidi ettevaatlikud. See oli nii naljakas, sest otse taskulambi
tulesäras vaatas vastu metskass, kes miskit juba mätsutas seal. Ta ehmus päris
kõvasti ja lippas kõrbe poole. Veidi aja möödudes oli sõber tagasi, kuna kott
jälle krõbises, aga me ei lasknud enam end sellest häirida, las kõuts sööb kui
on mida süüa, mõtlesime. Kõutsi jaoks
muidugi oli seal kotis pidu veel pikalt. Hommikul olid varesed kassi töö üle
võtnud ja me lõpetasime selle pulli. Ajasime nad ära ja viskasime üsna
õhukeseks tuhnitud koti prügikasti, lisaks pidime ümber auto tassitud jäänuseid
korjama. Hommikusöögi lükkasime veidi edasi, kuni jõudsime ühele
kämpimisplatsile. Taas teel olles,
ilmusid äkki ei tea kust, kaks takkusvillaga lammast, üsna kõrged
pulstunud soengud olid neil, päris naljakad tegelased. Väike tee mis varsti
kõrvale keeras , hoidis püsti silti, mis viitas, et eemal on mingi lookout.
Põikasime korraks sellele rajale. Nägime seitset kängurut. Lõpuks laius meie ees võimas vaade. Hiigel
tühermaa-kõrb, millel miljon väikest puutupsu. Teerada, mis meid ringiga tagasi
viis, oli üheltpoolt ääristatud suure mäenõlvaga, kus võis näha veel känguruid
hüplemas ning mäest üles ronisid kohmakal sammul neli lammast, kes olid
tõeliselt suured tuustipead. Oleks kohe tahtnud neid veits patsutada. Peagi
võttis meid rajalt maha politsei, kes küsis juhilube ja mõned küsimused, kuid
see olevat vaid mingi statistika eesmärgil. Ikka teel. Eemal tühermaal
märkasime, nagu seal oleks kass ja koer, kuid viimane oli hoopis dingo, kes
meie peatumise peale minema jooksis. Nad olid täpselt tee ääres ja eeldasime,
et dingo vist jahtis kassi. Veel
känguruid ja veel. Lisaks nägime kahte rebast. Eucla roadhouse taga oli kaunis
iluaed basseiniga. Kogu see aed oli tegelikult üks kõrge terrass, millelt oli
vaade kaugele ookeanile ja sealt nägi teekonda liivaväljadeni. Lumivalge liiv.
14aprill olime jõudnud Lõuna-Austraaliasse. See oli enne kella nelja
pärastlõunal. Väga lähedal ookeanile. Sadas
vihma jälle. Lühike vikerkaar taevas. Teeäärde ilmus aina rohkem märke, et
puu-ja juurvilju ei tohi üle viia. Me sõime õunu terve tee, peaaegu kõik õunad,
et mitte ära visata, aga keegi ei kontrollinud. Jõudsime rannikuääreni. Kaunis
lookout. Sinine sinine lõputu vesi. Ja siis me nägime veel ühte dingot. Kõrberohus piilumas. Nagu väike oranž kutsu. Tee,
millel sõitsime oli, osaliselt ka lennukite hädamaandumisrada. Järgmine vaateplatvorm oli Nullabori
rahvuspark. Üksikud karavanid juba platsis.
Kõrge rannikuäär, kus kõrb kohtub ookeaniga. Peatusime seal kaldanukil,
kuhu viis väike märgistamata tee. Ookean peksis terve öö vastu kallast, tuul
oli metsik ja keskööks oli taevas nii selgeks muutunud. Miljonid tähed olid end
ilmutanud. Hommikul äratas meid päike, kuna soojus tungis autosse. Dingod
polnudki meie prügikotis nuuskimas käinud ega muud loomad, kuigi seal olid
tuunikalakonservid, mis üsna hästi peaks loomanina äratama. Kell üheksa
hommikul asusime uuesti teele. Järgmine peatus oli Nullabori põhiroadhouse
nimega Nullabor. Nö põhipunkt sellel Eyre highway’l. Hakkas lõpusirgele jõudma
see 1000km. Sõime hommikut piknikulaudadel ja 1dollari eest saime 5min kuuma
duši. See oli odavaim tasuline dušš kogu meie rännaku jooksul.
Lõuna-Austraalias pidavatki ju elu odavam olema. Peagi võisime siis öelda selle
kuulsa lause „me oleme läbinud Nullabori!“ Möödusime ka vaalade jälgimise
platvormist, kuid see õige aeg on vaid juunis
ja oktoobris. Ka kõrb hakkas läbi saama. Puud muutusid aina kõrgemateks
ja mets tihedamaks. Järgmises roadhouse’is keetsime endale kohvi. Vahel oli see
tegevus päris keeruline kui tuul oli väga tugev või vihma sadas. Penong oli
esimene linnamoodi koht peale 1000km teekonda. See andis meile aimu, et oleme
jõudnud tagasi nö tsivilisatsiooni. Karantiinis andsime raske südamega ära oma
puu ja juurviljad. Hakkasime silmama aina rohkem aborigeene. Uue öö veetsime
Wirrulas. See oli esimene öö, kui oli väga külm. Ninad olid jääs. Ärgates
sõitsime kohe järgmise külani, et süüa seal hommikust. Kauni maastikuga ala
viis meid suure kivini, mille äär oli kujult nagu hiidlaine. Ülesse ronides
avanes kaunis kauge vaade üle põldude. Teel Port Augustasse oli maastik taas
mägine. Tohutu mägine maa meie ümber, mille ühes osas ristusid kohakuti maantee
ja raudtee. Üks mäe peal ja teine mäe all. Maapind oli koguaeg vahelduv. Kord
kõrb, kord lopsakad põllud, kus lambad rohtu söömas. Sellel õhtul käisime Port
Augustas kinos, mis oli nii hea vaheldus seljataha jäänud outbackile. Järgmine
päev sõitsime Port Pierre’i, kuid sinna ööseks ei jäänud ,vaid põrutasime kohe
edasi Adelaide’i. Kahes kohas oli tulekahi , taevas oli kaetud hiigelsuurte
tossupilvedega. Korraks tekkis plaan, et teeks tööd nädala või kaks, kuna
põikasime teele, mis läbis mitmeid viinamarjaistandusi. Igal pool viinamarju.
Kaunis vaade põldudele, kuid siiski ei söendanud me kuskile sisse astuda, sest
sama kiirelt otsustasime ümber, et me ikkagi ei taha veel tööle tagasi minna ja
jätkasime oma trippi. 17 aprill jõudsime Adelaide’i. Veetsime öö kena järve
ääres, järgmisel päeval külastasime pesumaja. Õhtul tegime linnapeal pika sõidu
jalgratastega. Hommikul oli väga külm. Otsisime sooja duši ning otsustasime
Adelaide’is lahkuda. Temperatuur oli sel hommikul vaid 10 plusskraadi. Olime
ületamas ühte mäge kui ükshetk hakkas auto imeliku häält tegema ning õli hakkas
lekkima. Sel hetkel polnud jõudnud veel linnast lahkuda ja meie õnneks asus
esimene autoremonditöökoda üsna lähedal. Oli saabumas nädalavahetus , mis
tähendas, et pidime kolmeks päevaks loobuma oma autost ning otsima endale
öömaja kusagil mujal. Võtsime seljakotiga kaasa vaid olulised asjad ja
hakkasime kõmpima kuhugile poole. Veetsime need kolm ööd äärelinnas ühes
hotellis lukstoas, mille me saime tänu töötajate eksimuse tõttu ja selle kõik
tavatoa hinnaga. Olime ülirahul. Tuba oli nagu korter, hea oli vahelduseks
päris voodis magada ja nautida mugavusi. Need päevad veetsimegi enamasti
hotellitoas, nautisime lihtsalt olemist, sõime maitsvaid snäkke ja õhtuti jõime
veini. Õues oli tõeline koerailm, külm, kõle ja vihmane. Esmaspäeval saime
kätte oma auto. Parandus läks meil maksma 730 dollarit. Ühe öö veetsime veel
Adelaide’is ning 23 aprill lahkusime sealt. Plaanid olid nüüd natuke muutunud.
Seoses eelarve muudatuste tõttu, otsustasime Melbourne’i külastuse vahele jätta
ja lõigata teed sisemaadpidi. Sellel
teel nägime hiigelsuurt maasikafarmi ning muid huvitavaid viljapõlde. Juba enne
keskpäeva jõudsime üle piiri Victoria
osariiki ning enne õhtut juba New South Wales’i osariiki. Teeääred olid täis
citrusefarme, ühelpool mandarinid teiselpool apelsinid jne Näppasime ühest
neist farmidest ka endale paar värsket vilja otse puult. Hea meelega oleks
sinna tööle jäänud. Kohati läks tee üle kõrbemaastikuks taas ning siis hoopis
saatsid meid pistaatsiapähkli istandused. NSW-is olid kiirtee äärtes hoopis
nooblimad puhkealad. Lisaks WC-le oli pea igalpool ka tasuta dušivõimalus. Ühe
öö veetsime kenas kohas nimega Sandy Point, see asus Hay’s. Metsatukas kena
järv, lauad toolid, telgiplatsid, tualettruumid ja ööbimine oli seal tasuta,
kena looduskaunis paik. Kuid ilm oli väga külm, ujumine oli paraku välistatud.
Üks grupp inimesi korraldas seal paadiõppuseid. Hommikul olime taas
ratastel, möödudes suurtest
maisipõldudest ja surnud kängurutest. Pärast lõunat olime juba Waga Waga’s ning
tegime poesopingu ning otsisime uue kämpimispaiga ,kus öö veeta. Leidsime linna
ääres metsa all ühe rohelise ala, kus juba karavanid end mugavalt sisse
seadnud, leidsime ka oma autole ühe mõnusa puualuse platsi. Grillisime sel
õhtul hiliste tundideni, sooja oli vaid 6 kraadi, kuid istusime fliistekid
ümber ja oli täitsa mõnus karge metsaõhk ja ninas grillilõhn. Sel ööl magasime mütsid peas. Hommikul üllatas
meid siniselge taevas päikesega. Sellest sai mõnusalt karge ja ilus
pannkoogihommik, puuokstel teretamas oma käreda lauluga lumivalged papagoid.
Enne keskpäeva olime juba suunaga Sidney poole, meid saatmas kaunis mägine
maastik ning lambad olid siin ja lambad olid seal. Võiks öelda , et
populaarseim põlluloom . Ilusa mälestuse jättis teele jäänud Goulburn’i
ajalooline linn, vanaaegsed majad ja haagisepark. Veetsime öö Moss Valc’i
karavani platsil. Tol ööl oli täiskuu, taustaks helesinine-roosa taevas. Külm
ilm sügiskirjude lehtedega puudel lõi
kodutunde. 26ndal kuupäeval jõudsime lõpuks Sidney eeslinna Campbell Town’i.
Külastasime infokeskust, kus meeldiv daam, kes oli veendunud, et me oleme
sakslased, andis meile infot Palmiranna, Sidney ja Sinimägede kohta. Kaunis ilm
sellel päeval andis mõista, et oleme jõudnud veidi soojemasse kliimasse. Siis
lõpuks sellel keskpäeval jõudsime Blue Mountain’s National Park’i. Minu jaoks oli see olnud üks unistuste paik
ja nüüd siis olime kohal. Sinimäed meie ümber. Uskumatult kaunid vaated.
Katoomba’s juba olime 1000 m merepinnast kõrgemal. Kaunis juga mägedest alla
voolamas, päiksekiirte sädelus selle vulinas. Three Sisters ning kõik muu
kaunis ja imeline. See sinine kuma miljonitest eucalüptipuudest nendes
meeletutes orgudes. Aborigeenitsenter kauni värvikireva kunstigalerii ja
käsitööga. Jalutasime tagasi autoni ja otsustasime võtta rattad. Päris raske
oli sõita mägedes, võttis ikka võhmale küll
aga nii ilus. Mõnes neist linnadest seal elaks hea meelega. Elu keset
sinimägesid.. Muidugi külastasime ka Sinimägede šokolaadivabrikut, kust ostsime
natuke magusat taskusse. Öö veetsime seal mägedes, sest ilmselgelt ühe päevaga
ei jõua siin midagi teha. Siin võiks veeta nädalaid. Järgmise päeva kavas oli
Scienic World. Taevatee viib vaguniga sind kõrgele vihmametsa kohale, 270 m
pikk üle iidse oru ning 720 m kõrge. Läbipaistva põhja ja seintega vagun lubab
hingematvaid vaateid Katoomba joale, Kolmele Õele ja Jamisoni orule, nii
kaugele kuhu silm veel ulatub. Ning köistee, mis laskub alla orgu vaatega üle
Sinimäe. Otse jaama, kust viib jalgtee läbi vihmametsa. See köistee on järsem
ja suurim õhus olev köisraudtee kogu lõunapoolkeral. Ning õhuraudtee, kus
sõiduajal saad kogeda kuni 64 kraadist kallakut otse Jamisoni orgu. See on 310
meetri pikkune tunnel läbi kaljuääre, millega pääseb samuti alla jaama ja
vihmametsa. Meil oli ostetud päevapilet ning saime sõita kõigi kolme vaguniga
palju hing ihkas. Imekaunis seiklus nende tohutute sinikumaga mägede orgudes. Jalutuskäik
vihmametsa laudteel. Kohtasime imenaljakat lindu, kes suure puu all oksapuru
riisus oma linnuvarvastega ega lasknud ennast häirida fotoaparaadi
valgussähvatusest. Ümberringi eukalüpti ja tärpentini puud, mis on sobivaks
koduks nii koaaladele kui ka opossumitele. Vana söekivi kaevandus ning liaanid
puudelt alla rippumas. Sõitsime tagasi üles, et võtta autost dressipluusid,
kuna all orus on päris jahe õhk, ning minna väiksele matkale mööda päris
metsarada, mis viis kindluseni mägede keskel orus. See tee oli hoopis
huvitavam. Mööda kõrgete mägede ääri sinises orus. Imeline seiklus vihmametsas.
Linnud laulsid huvitaval häälel ning juga, mis helises meie kõrvus ning
aegajalt meist lähedalt mööda voolas oma kristallselge veega, piisad
tantsisklemas sädeleval kiviseinal. Kõrged ja rabedad järsakud, mille
lagedamatel aladel oli tunda päikesesoojust enda peale laskumas. Kuna hämarduma
hakkas üsna varakult, siis kaks kohalikku, kes meie matkal meist teisele poole
möödusid, soovitasid meil teekond katkestada, kuna me ei jõua enne pimedat
tagasi sealt kui soovime sihtpunkti jõuda ja pimedas on see teekond üsna
ohtlik. Nad ütlesid, et mõne aja pärast saame teed lõigata ja jõuda enne valget
üles tagasi. See varuväljapääs olid Golden Stairs trepid, milleni me jõudsime üsna pea. See oli 800 m järsk mööda kaljuäärt
otse üles mäetippu. Me olime nii võhmal kui lõpuks pärale jõudsime, see oli nii
võimas kogemus. Siis mööda maanteed jalutasime läbi linna autoni. Selle öö
veetsime üsna lähedal Kuldse Trepi alguses, ühel kõrgel mäenõlval, kus
avastasime jalutades väikse lagendiku, millelt otse vaade üle Sinimägede.
Grillisime kala loojangu ajal, mil oli seal vaade puude vahelt nagu läbi akna
taevale, kus laiutas oranz-punakas triip ning sinine kuma üle mägede. Tähise
taeva all lihtsalt istusime ja jälgisime seda imelist vaadet. See oli meie
teine öö Sinimägedes. Südaöö paiku tuul tugevnes ja saabus torm- Puud olid nagu
rahutud mägilased, kes jalgupidi maa küljes kinni ja lahti rabeleda püüdsid.
Hommikuks oli tuul veel tugevamaks muutunud nagu tahaks mägesi paigast
liigutada ja meie autot kuristiku lükata. Me ei söönud hommikust vaid tegime
karge varajase seikluse . Külmas õhus , Kolme Õe varjus kõrgel kõrgel pingil
istudes vaatasime üle kauni mäe, kuidas org ärkas udu seest. Kas oskab hing
veel muud ihata.. Seekord ostsime kohvi kohvikust ja hommikusöögiks suure koti
täie mandariine, kui olime juba taas teel. See oli 28 aprill ja olime jõudnud
omadega Sidneysse. Selles linnas tundsime end kui kaks kirbupoega. Tornmajad
olid nii suured justkui nad tahaks meid ära süüa. Parkimiskohta suures linnas
leida on muidugi väga keeruline kuid meie õnneks oli pühapäev ja leidsime
kergelt tasuta parkla. Võtsime rattad ja läksime linnapeale uudistama. Ilm oli
päikseline. Käisime Sidney raamatukogus, kus oli just sel päeval kuulus näitus.
Külastasime ooperimaja ja sulandusime sellesse suurde glamuuri inimhortide
keskel. Me sõitsime jalgratastega kuni pimeduse saabumiseni ning sõime õhtust
ühes pargis . See oli vahva ja põnev seiklus võõras suurlinnas. Pimedas, mööda
kiirteed, läbi suurte tunnelite tohutus autodemeres, olime teel Palm Beach’i
ehk Summer Bay’sse. Meid saatmas äärelinnad mägede otsas, mille kõrged tuled
majade akendes paistsid pimedas nagu suured taevatähed. Milline võimas vaade.
Kell seitse õhtul jõudsime pärale. Ma olin koguaeg nii elevil. See paik
meenutas mulle vanaema ja vanaisa, kellega lapsena õhtuti telekast Kodus ja
Võõrsil vaatasime. Ja lapsepõlvesõpru! See paik oli minu jaoks nii eriline paik
ja ma ei suutnud üldse uskuda, et ma sinna jõudsin . Juba see mõte iseenesest
oli nii nii äge. Ma ei suutnud ära oodata hommikut, et näha kõike seda
päevavalges. Veetsime öö rannaäärses pargis ja kohe peatudes nägime põõsa ääres
opossumit , kes nosis midagi seal. See oli meie esimene opossum. Väga nummar.
Sellel õhtul helistasin oma lapsepõlve sõbrannale Veronikale ja ütlesin talle,
et ma olen Summer Bays. Ilmselt oleks sellest piisanudki ja ma oleksin võinud
sellega kõne lõpetada. Ma arvan, et ta oli umbes täpselt sama põnevil kui mina.
No kui ülilahe ikka J
Öö veetsime rannaääres. Olime ärkvel juba kella nelja ajal hommiku. Nägime
päikesetõusu, kuidas helepunane kuma, mis langes veele, saatis aegamisi ära öö.
Vaiksele veele ilmus tasapisi valgus, imeõrnad lained loksusid liivale ja
peegeldasid taeva punakat tooni. See oli kaunis värvidemäng. Imeline päeva
algus. Õige vaikselt avanes silmale Palm Beach. Tere hommikust, Summer Bay! Hommikusöögi
valmistasime pargis ning pärast seda läksime otsima surfi klubi. Parkisime auto
ühe tänava äärde ja sammusime rannale, et kasta vette varbad. Mulle hommikujooksis
vastu mees, kes asus mind kõnetama. Ta küsis , et kas ma otsin varajasi surfilaineid
ning kõnes mu aktsenti märgates uuris, et kust me tuleme. Ma rääkisin talle,
kuidas ma tean Sumer Bay’d ja me rääkisime“ Kodus ja võõrsil“ seriaalist. Ta
oli üllatunud, et nõnda võõras riigis nagu
Eesti, on see seriaal populaarne ja ikka kestab veel. Ta rääkis, et kui
ta oli noor mees, siis käis ta siin samas rannal vaatamas filmivõtteid ja
vestles näitlejatega ning palus autogramme ja ta soovis , et ehk avaneb meilegi
see võimalus. Soovis meile kõike head ja hommikujooksis edasi mööda kaunist
rannaäärt otse tõusvale päikesele vastu. Otse meie seljataga, kui me seisime
näoga ranna poole, rannarohu taga väiksel nõlvakul seisis surfiklubi kogu oma hiilguses. Väike
lihtne majake, aga sama silt nagu televiisoris J
Tiirutasime ümber maja ja üritasime luua seoseid ja tuttavaid mälupilte. Veetsime
selle päeva seal samas rannal surfiklubi lähedal. Lebasime liival, ujusime. Korjasin
merekarpe oma Summer Bay kollektsiooni . Nii imearmas paik, nii rahulik ja
ilus. Võrratu rand, ümber mägede nõlvadel majad. Mida hing veel oskab tahta kui
omada kodu sellises paigas.. Enne minekut tegime jalutuskäigu ümbruskonnas.
Selline nostalgiline tunne valdas mind, justkui oleks varem siin olnud.. Nagu ilmselt kõik juba teavad, et tegelikult
Palm Beach oli vaid väike osa kogu seriaalist, siis enamus majad ja kodud
asusid päriselt üldse kaugemal sellest rannast, kuni Sidney’ni välja. Minu suurimaks sooviks oli külastada
haagiseparki, kuid me pidime asuma teele ja see park asus liiga kaugel. Kuid me
siiski külastasime paari majakest, mis ei jäänud meie teekonnast väga kaugele.
Me külastasime vana Beach House originaali. Seda rentisid algselt Adam ja Matt
ning hiljem ostis selle maja ära Marylin, kes omakorda müüs selle hiljem
Bobbyle ja Craig’ile ning kui Bobby suri siis läks see maja taas müüki ning
ostjaks osutus Irene, kes teadaolevalt elab seriaalis endiselt selles samas
majas. Nüüd asus see maja kõrge aia sees ja me maja ennast väga ei näinudki,
lihtsalt oli teadmine, et selle aia taga asub see maja. Ning Fisheri maja aastal 92-95. Sealt majast
tuli välja naine, kelle jaoks me polnud ilmselt ainukesed tegelesed, kes tema
kodu jõllitamas käivad. Me külastasime ka teist Fisheri maja, aastast 88-92.
See oli maja, mida ma mäletasin nii selgelt, isegi võisin ette kujutada, et
Donald Fisher astub kohe aeda J Kui ma tol ajal väikse tüdrukuna koos vanaema
ja vanaisaga Kodus ja võõrsil vaatasin, kes siis oleks võinud arvata , et ühel
päeval ma lähen sinna teleka sisse.. Sellel
teekonnal sõitsime läbi ka Sidney Olympia linnast, mida otsustasime kunagi veel
tagasi avastama tulla. See oli kaunis päev nagu paljud eelnevad ja tulevased
päevad. Olime teel , hämaral kiirteel. Kõrgete mägede vahel, justkui oleks need teed raiutud mägede sisse.
Järgneva öö veetsime kiirtee ääres asuva teenindusjaama parklas koos suurte
rekkadega. Juba nii palju päevi olime
olnud teel, seigelnud kauneid kaugeid teid. Oli aeg taas jääda peatuma.
Otsustasime nii. Otsustasime leida jälle töö.
Võtsime suuna Wee Waa poole, et külastada puuvilla farmide piirkondi.
Veetsime öö Burning Mountain’i lähedal suure heinamaa ääres, eemal mägi ikka
põles ja tossas. See oli külm öö, kuid järgmine päev saabus koos soojaga. Sõime
hommikut päikselisel heinamaal nagu tõelised maalapsed. Oli alanud mai. Hobused
teeääres oma uhkete lakkadega, mis lendlesid sügisese tuule käes, erksas
looduses, kus esindatud kõik värvid, siiski suvesoe päike. Mõned kabjalised varjumas
päikese eest tallides, mõnedel mantlid õlgadel, hõlmad külgedelt rippu, võrkmaskid
silme ees. Keskpäeval jälitasime ühte cottoni autot, suured villapallid taga,
valged tutid lendlemas meie esiklaasile. Kuni jõudsime puuvillatehaseni, kust
me tööd küsisime, kuid vabu kohti ei olnud. Veetsime öö Wee Waa haagisepargis,
kus meid vastu võttis tore mees Bruce. Seal elasid ka kaks eestlastest
paarikest, kuid nendega me ei kohtunud. Järgmise öö veetsime Morees ühes
jõeäärses pargis. Olime külastanud umbes nelja cottoni gin’i, kuid hooaeg oli juba
peal ja vabu töökohti ei olnud kusagil. Võtsime kontakti ka ühe citruse farmiga
ning helistasime ühte oliivifarmi, kuid keegi ei vastanud . Otsustasime lahkuda
New South Wales’ist ning asuda teele Queenslandi poole. Olime sõitnud 70 km kui
helises telefon . See oli keegi Chris oliivifarmist. Me saime töö! Sõitsime
tagasi Moree’sse ning veetsime öö juba tuttavas pargis. Õhtul helistas meile
uuesti Chris ja teatas, et võtaksime kindlasti kaasa söögipoolist, kuna farmi
läheduses pole ühtegi linna ega poode. Äratus oli hommikul kell viis
kottpimedas ja külmas, oli kuulda vaid vaikse jõe sulinat ja varajaste lindude
laulu. Hommikukohvid võtsime Mackist. Asusime teele päikesetõusu saatel. Taevas
oli kui leekides, nii ilus, et põletas silmi. Teeääres tervitamas lehmad ja
kängurud , linnud tiirutamas oma varajasel lennul. Tõotas tulla kena päev. Oli
saabunud 4. mai. Algamas oli 1. tööpäev uuel töökohal, mis osutus hoopis
teistsuguseks kui me olime oodanud.
Chris oli horvaatlane, tumedat verd, pikka kasvu mees veidi küürus seljaga.
Ühtegi teist inimest me tol päeval ei kohanud seal. Küll oli tal kolm koera,
Holly, Blacky ja Whufy. Esmalt tutvustas
mees meile töötajatele mõeldud elamispinda, pisikesed räämas hütid keset
heinamaad, väike köök, tualettruumid, dušš, õues bbq ahi ja pingid. Tekkis
küsimus, et millal seal keegi viimati üldse elas? Jube räämas oli kõik aga
mõtlesime, et pole hullu, koristame enda järgi ära ja teeme hubaseks. Siis me läksime
põllule, kus mees polnud ise ilmselt väga pikka aega käinud, kuna talle
endalegi üllatuseks tuli, et suur osa oliive on kuivanud ja ripuvad puudel nagu rosinad. Polnud enam
kahtluski, et olukord on kahtlane. Okei, siiski oli siledaid oliive ka veidi ja
ülesandeks sai siis, et tohime korjata ainult neid oliive mis ei ole närtsinud.
Ta ütles, et kui vihma vaid tuleks, siis see parandaks viljad ära. Olevat olnud
pikka aega kuiv aeg ja vihmuteid ei olnud seal olemaski. Vaesed puud. Saime
ilmselgelt aru, et siin pikka pidu ei ole, kuna pole midagi korjata. Mees ise
ütles siis ka, et paar kolm päeva, heal juhul veidi rohkem ehk on siin tööd. Korjamine
toimus suurtesse plasttünnidesse, mis olid täidetud pooleldi veega. 1 tünn sada
taala. Korjasime sellistesse kottidesse nagu vanasti avokaadosi, kuid need siin
olid poole väiksemad ja sellised kõvad, nagu pooleks lõigatud kohvrid, ühte
kotti mahtus 10 kg oliive. Asusime tööle. Põld koosnes 15 000 oliivipuust.
Töökäigus saime aru, et kui võiks
korjata kõiki oliive, siis teeniks päris hästi, kuid me pidime valima vaid
mittekortsus ja musta värvi, see aeglustas meie tööd kõvasti. Kogu see aeg me
itsitasime ikka täiega, sest nii kahtlane oli kõik, puude alused olid täis
känguru kakajunne, nii hüljatud tundus see paik, kuid mees ise oli ka aegajalt
meiega koos põllul ja korjas. Mõtlesime, et mis seal ikka , veedame selle
tööpäeva lõpuni ja siis vaatab, mis saab. Mingeid pabereid me täitma ei pidanud
ning olime isegi arvestanud sellega, et kui me otsustame enam mitte tulla, siis
oleme teinud terve päeva tasuta tööd. Ükshetk see mees seisis mu puu all kui ma
olin parasjagu redeli otsas ja suunas telefoni minu poole. Misasja? Teeb pilti
v? Ah? Mõtlesin, et pealekauba mingi pervert ka, aga siis ta suundus Ainari
poole ja samuti telefon käes, lõpuks ütles, et teeb videokõnet oma pojaga, kes
elab New Yorgis ja tahtis talle näidata, et töö käib. Normaalne! Me korjasime päevalõpuks täis kõik kolm tünni. Läksime oma autoni, mees
asjatas garaažis midagi. Garaaži kõrval oli suur oliivi tehas, kus tehakse
sisse oliive ja oliiviõli jne, kuid mis tõenäoliselt ei olnud enam aktiivselt
töös. Ütlesime mehele, et me kahjuks lahkume, kuna otsisime püsivamat tööd.
Mees ütles, et ta mõistab ja saab aru. Ta läks tehasesse ning tagasi tulles
andis meile kingituseks kaks pooleliitrist purki küüslauguga sisse tehtud
oliive originaalsildiga ja puha ning liitrise pudeli oliiviõli. Mis oli väga kena
temast ja mõtlesime, et ilmselt see ongi siis meie päeva tasu. Siis ta läks
tuppa ning tagasi tulles ulatas meile sularahas 300 dollarit. Lisaks tõi meile
ja endale külma õlle. Chris oli tegelikult üks tore , lihtsalt vana ja väsinud
mees, kelle farm oli müügis. Ta pajatas lugusid Horvaatiast kuni õlled otsa
said ja soovis meile head teed ning tänas, et vaevusime tulla. Me olime sõnatud
ja kahetsesime teele asudes, et oleks võinud ikka jääda veel niikauaks kuni
tööd oleks jätkunud J Asusime teele pimedas, kui sekundiga nägime
põõsast välja hüppamas kängurut, mäletasin vaid järsku pidurdust , kõva mütakat
vastu auto vasakpoolset külge. Järgmisel hetkel me lihtsalt sõitsime nagu
tavaliselt, mina nutsin, sest ma ei teadnud, mis sai sellest kängurust ja ma ei
teadnud mis autoga juhtus. Aga auto sõitis edasi. Muidugi ma saan aru, et
pimedas ei oleks keegi tahtnud tagasi sõita ja vaadata kas loomal on soolikad
väljas või pea pooleks. Aintsu muidugi ütles mulle, et kui ta küljepeeglist
tagasi vaatas, siis ta ei näinud kedagi maas lamamas ja ta ütles, et see
känguru ilmselt sai ainult natuke viga ja hüppas metsa tagasi. Ma ei saanud
kunagi teada ,kas ta valetas või mitte ja ma ei küsinud enam kunagi. Veidi aja
pärast tegime ikkagi peatuse, et näha palju auto viga sai ja siiamaani on mõistmatu,
et me ei leidnud ühtegi mõlki ega kriimu.. Olime juba kolmandat korda tagasi
selles samas jõeäärses pargis, et seal öö veeta. Järgmine päev, 5.mai, jõudsime
Queenslandi. Tee äärtes oli märgata palju troopilisemat loodust. Olime jõudnud
soojemasse kliimasse. Me peatusime Toowoombas, see oli linna, kus elasid Geoff
ja Monica. Mõtlesin, et meie tee ikkagi tõi meid jälle nende juurde. Me
külastasime ühte tööbürood, kus meil õnne ei olnud ning veetsime seal linnas
vaid ühe öö, kuna järgmisel päeval saime tööpakkumise õunafarmi Stanthorpe’is.
Juba samal õhtul jõudsime Stanthorpe’i ning ööbisime otseses mõttes lihtsalt
ühe puu all , autos muidugi. See oli
vast kõige külmem öö üldse. Siis ma igatsesin koju. Me ärkasime taas
varahommikutundidel pimedas, et õigeks ajaks tööle jõuda, pidime vahetama
riided ning midagi süüa kaasa panema. Oli kõle ja pime ja külm ja me ei teadnud,
mis eesolev päev toob. Õunafarmi jõudes oli ikka veel hämar. Meid ootas ees
mees, nimega Dino, vanakurat isiklikult. Algul tundus kõik ju tore, kuid hiljem
selgus, et mees annaks isegi enda elu ära ühe õuna eest oma farmis. Meie töö
nägi välja siis nii, et meil oli oma traktor, millel oli taga kolm pinni.
Sõitsime sellega põllule ja asusime korjama. Kui pinnid täis, pidime viime need
tagasi shedi jne. Põld oli muidugi mõnus, õunad olid nagu kunstõunad, suured ja
punased ja milline lõhn seal puude vahel oli ,mm. Korjamisreeglid olid muidugi nii ranged, et
õuna võis katsuda a’la vaid kahe sõrmega ja õrnalt keerata varre otsast lahti
ning kahte kätt korraga ei tohtinud kasutada ja tasu oli pinni pealt. Kuna me
siiski tahtsime raha ka teenida, siis tegime veits pätti ikkagi, aga supervisor
oli alati rahul ja ütles, et hea töö, kuna me olime väga kiired ja õunad olid terved,
muljumata. Sama esimese tööpäeva lõpus leidsime endale ka elamispinna. See oli majake
Denham’i tänaval. Suur aiaga maja, väikse sisehooviga, kus sai pesu kuivatada .
Väike bbq ahi ning õuepink ja puidust laud. Uksel tuli meile vastu Aasia poiss
nimega Young, kes justkui oleks välja ilmunud otse multifilist. Ta oli ühtlasi
ka vastutav isik selles majas. Magaistube oli seal neli, lisaks suur köök,
telekatuba ning vannituba ja kolm välisust, millest üks viis otse terrassile.
Maja oli tegelikult päris kõle, kuna oli külm aeg aga inimesed olid seal
toredad. Lisaks Youngile elas majas veel Aasia tüdruk Wing, prantslane Sam ja
sakslane Dennis, lõpuks lisandus veel üks Aasia tüdruk Heidy. Nad kõik olid
väga toredad inimesed, kuid sinna majja jäime peatuma vähem kui nädalaks, kuna
vanakurat Dino sattus peale, kui Ainar puuotsast kaks õuna maha pillas ning ta
otsustas meiega töösuhted lõpetada. Me töötasime seal farmis kolm päeva, kuid
me polnud õnnetud, sest Stanthorpe oli nii kõle linn, ilmselt ka seetõttu, et
talv oli algamas ja maja oli ka üsna kõle seetõttu, aga meil jäi tore mälestus
inimestest, kes seal elasid ja selle kolme päeva eest tööl, saime hiljem tasu
540 dollarit nägu, millega me olime väga rahul. Laupäeval pakkisime oma asjad. Poodides
olid vaateaknad täis emadepäeva kaunistusi, mis tegi meele härdaks veidi.
Pühapäeval, 12.mail, lahkusime Stanthorpe’ist, pakkisime taaskord asjad,
jätsime hüvasti majaga Denham’i tänaval ning samal päeval kella poole neljaks
jõudsime juba omadega Brisbane’i ning hilisõhtuks Sunshine Coast’ile, kus
veetsime öö sealses koerterannas, see oli ilus soe õhtu, olime jälle teises
kliimas ja veel imelisem oli hommik. Vedasime oma laua rannale ja toolid, otse
sillerdava vee ääres soojal liival küpsetasime muna ja peekonit, jõime kuuma
kohvi ja jälgisime kuidas rand täitus sadade kutsudega, keda peremehed olid hommikujalutama
toonud. Inimesed kõnetasid meid ja ütlesid, et kes leiaks veel ilusama paiga
hommikusöögiks J Nautisime
seda hommikut ja tõdesime, et oleme oma teekonnal jõudnud idakaldale. Võib-olla olime veidi väsinud sellest rännakust,
kuid jälle üks kogemustepagas oli punnis ja lukk hästi kinni ei läinud. Ega
polnudki muud kui võtta ette uus pagas. Selle põhja mahtus kõige esimesena Ban
Ban Spring’s- kohtumiseni seal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar