Väike roadhouse, kust viib tee laavaoru avokaadode juurde.
Päikesekõrbenud maastikuga metsa ja põllutee, mille ääres kari rohtu sööb. Nad
tervitavad alati, suunavad oma tobedad pilgud sinu suunas, valged peenikesed
linnud seljas istumas või peapeal. Esimese kuuri ääres kõiksugu masinad reas,
paremat kätt viigimarjapõld, selle ääres kivist öökull valvamas teelt tulijaid.
Eemalt jooksevad vastu neli talukoera, sabad lippus ,rõõmsal meelel, küsimas
pai, kui väjud autost. Vasakut kätt suur pakkimismaja, mille küljes taluelanike
kodu. Selle taga ja ümber pesitsevad suurel põllul laavaoru avokaadod,mille
puude vahel pikutasid üksikud arbuusid ja metsikud kurgid ning omaette väikses reas piilumas kireviljad ja laimid ning mõned mandarinid. Sellest paigast sai
meie tööpõld paariks kuuks…
Kuidas me leidsime Willi? Tol päeval, enne seda, kui olime saanud töö Stanthorpe’i õunafarmi, helistasime
me Harvest Trail’i ja küsisime, et kas nad teavad mõnda avokaadofarmi, kus
oleks hooaeg ja vajatakse töötajaid, saime telefonile vastanud naiselt ühe
numbri, mis kuulus mehele nimega Will. Me helistasime sinna, kuid telefonile
keegi ei vastanud. Pärast seda, kui olime juba õunafarmi töö saanud, helistas Will
meile tagasi. Saime teada, et Will elab
Ban Ban Springsis ja tal on
avokaadofarm. Tol korral ütlesin Aintsile, et salvesta igaks juhuks see number ära,
kunagi ei tea.. Kuna nüüd me olime endiselt tööotsingul ja
meil oli alles Willi telefoni number, otsustasime sõita Ban Ban Springsi. See
pole isegi mitte linn, pigem selle jaama nimetus, vaid roadhouse, mille ümber
suured karjamaad. Ainar vaatas google earth kaardilt täpsemalt järgi, kus seal
asub põllu moodi väljak ning me asusime sinna poole teele. Otsustasime ise
kohapeal käia. Jõudsime Ban Ban Spring’si road house’ini. Teiselpool, üle suure
maantee märkasime shed’i ja põldu, avokaadopõldu, ümbritsetud aiaga. Mõned
traktorid seismas seal ja üksik karavan. Läksime väravani, kedagi polnud seal, ei
ühtegi hinge. Mhm, mõtlesime, et kas hooaeg üldse kestab enam, kuid värava
kõrval väiksel letil olid müügiks avokaadod, hind juures ja rahakassa kõrval.
Kuid kus on kõik inimesed? Läksime kõrvalasuvasse bensiinijaama. Küsisime, et
kas siin kuskil elab mees nimega Will, naine veidi põikles, et kes me sellised
oleme, ütlesime, et lähme tööle ja ta juhatas meid veidi kõrval olevat
teedpidi, kuidas pääseb Willi majani. Enda meelest olime jõle kavalad. Ja me
jõudsime Willi majani. Keegi blond naisterahvas tuli meid kõnetama ja kutsud,
keda me siis veel ei tundnud. Ta ütles, et kutsub kohe Willi. Varsti ilmus meie
ette noormees, kulunud lühikestes teksades, poristes töösaabastes ja päevi
näinud särgis ja näoilmelt täpselt koopia Tom Cruise’iga. Omavahel panimegi
talle hiljem hüüdnimeks Tom. Ta oli veidi üllatunud meid kohates. Rääkisime
talle, et ükskord me vestlesime telefoni teel..
Kuid me ei rääkinud väga pikalt kui ta juba mainis, et jah tal on meile
tööd pakkuda. Võisime alustada juba homme J
Lahkudes, nägime ühte paarikest, kes samuti just teada said, et tööpäeva ei
toimu. Need olid ninatark Sira ja tema peigmees Amy. Iirlased. Muidugi siis me
veel ei teadnud seda. Me uurisime, et kus nad elavad ja et kas nad tahaksid
meiega koos üürida mõnda maja. Nad ütlesid, et neil on juba elukoht olemas.
Veetsime selle öö sealsamas road house’i puhkealal.
Avokaadofarm, mis üle tee asus, kuulus ka Willile ja samuti üsna lähedal tema kodule. Õhtul
silmasime aiast üksikust karavanist väljumas kaht inimest, vihmavarjud peakohal
ja väike kutsu nööri otsas. Siis me veel ei teadnud, et need olid Helen ja
Peter.
Oli sadu. Ka hommikul oli sadu. See oli 15.mai, meie esimene tööpäev paigas
nimega Lava Valley Avocados, mis piirdus vaid paberite täitmisega kuna oli sadu
ja vilju korjata ei saanud. Tegelikult sobis see meile väga hästi, sest meil
oli küll töö, kuid meil polnud elukohta ja nüüd oli hea võimalus kasutada see
vaba päev elukoha otsimiseks…
Lühikest aega me korjasime maa peal, hiljem töötasime meie
Ainariga kuni lõpuni vaid
cherrypickeritel. Oli päevi, kui me korjasime viigimarju ja paar korda nädalas
töötasime pakkimismajas, kuna sellel farmil oli päris oma pakkimismaja.
Will , meie ülemus, oli kõigest 26 aastane. Ta oli väga tore
ja sõbralik ning nagu juba mainitud, meenutas ta välimuselt kohutavalt Tom
Cruise’i. Oma loomuselt oli ta pigem tagasihoidlik, kuid ikkagi konkreetne.
Meid usaldas ta pimesi. Oli päevi, kui me terve tööpäeva jooksul teda kordagi
ei näinud. Meil oli teada oma tööülesanded ning me täitsime neid alati väga
kohusetundlikult nii ,et keegi ei pidanud meid valvama, ega kontrollima. Kuid
meil olid alati seltsilised. Nimelt farmi neli koera, PJ, Brownie, Jadei ja
Scoudy, veetsid alati kõik päevad meiega koos põllul, truud sõbrad , keda ma
jään alati taga igatsema. Will oli kihlatud Jess’iga, kellega nad olid sama
vanad. Jess oli väga töökas, ilmselt ka seetõttu Will ta välja valis . Jess oli
meie ülemuseks pakkimismajas. Lisaks minule ja Ainarile oli farmis välismaalasi
vaid kaks, iirlased Sira ja Amy. Ülejäänud olid kõik kohalikud töötajad. Sira
oli suur ninatark, kes võttis endale julguseks käsutada isegi kohalikke
töötajaid. Ta ei meeldinud eriti kellelegi, kuid siiski oli ta töökas ning tema
noormees Amy oli vastupidiselt tore ja rahulik poiss, kelle unistuseks oli
teenida Austraalias piisavalt raha, et ühel päeval minna tagasi Iirimaale, osta
oma maja ning ülejäänud raha säästa oma hobbile, sukeldumisele. Aga kas ka selles majas Sira kunagi elama
hakkab, selles me nii kindlad pole. Üksik karavan, mis asus Ban Ban’i poolse avokaadopõllu
kuuri ääres, oli koduks Helenile ja Peterile. 60ndates aastates kohalik paar,
kelle päris kodukoht asus hoopis kusagil mujal. Viimase aasta olid nad elanud
selles samas väikses karavanis koos väikse koerapreili Mindyga ning töötanud selles
samas farmis. Helen ja Peter meenutasid meile esimesel kohtumisel smurfe või päkapikke,
sest nad olid sellised hea näoga toredad lühemat kasvu tegelased ja omavahel me
hüüdsime neid hiljem smurfideks. Peter muidugi oli üks suuremat sorti naljanina,
juba pelgalt tema näoilme ajas vahel naeru suule. Nende suureks hobiks oli
mootorrattad. Neid oli neil mõlemil vist kaks või rohkemgi ja vabal ajal käisid
nad mototrippimas. Mindyl oli oma väike kuut Heleni pakiraamil ja seal ta
reisis nendega igale poole kaasa. Sira, Amy, Helen ja Peter töötasid enamus aja
koos. Kui olid pakkimispäevad, siis töötasid kõik farmitöölised pakkimismajas
ja põllul polnud kedagi. Niikaua kuni viigimarju veel jätkus, askeldasid nad
sellel põllul või siis korjasid maas avokaadosi. Farmis töötas veel kohalik
mees Bobby, kes oli kuskil 35 aastane, selline tumedat verd üsna nägus. Kui me rääkisime
talle lugusid Eestimaast, tekitas see temas huvi ja ta ütles, et ta tahaks
kunagi minna reisima Eestisse. Bobbyl oli kolm last. Siinkohal meenub, et ükskord
tööle sõites sai meil autos Bensiin otsa. Meie auto seiskus täpselt ühe farmeri
maja ees. Selles elav mees oli meile abiks ning sõitis Ainariga bensiini tooma,
samal ajal kui mina autot valvama jäin. Samal ajal möödus minust Bobby. Kuna
see oli laupäev, siis kohalikud töötajad ei olnud tööpostil. Bobby oli teel
kuskile mujale ning ta peatas auto, et küsida, kas ma vajan abi. Ta keeras peatudes
alla oma autoaknad ning tagaistmelt vaatasid vastu kaks imearmsat rosinasilmset
tõmmut väikest poissi. Need olid tema kaks poega.. Bobby ei töötanud selles
farmis enam kaua, kuna Will vallandas ta, sest mehel oli kombeks tihti töölt
puududa. Kui mitte töölisena, siis inimesena oli ta siiski mõnus sell. Ka Willi
isa Michael töötas farmis, keda me kohtasime põhiliselt vaid pakkimispäevadel
või siis vahel aitas ta mul traktorit parandada. Michael oli vana, kuid nägus ja
muhe töömees. Minu lemmikuks oli John, kelle
oli samuti kolm last , kõik tütred ,kellest kaks olid kaksikud ja kes
külastasid üsna tihti farmi. Johniga meil oli kokkulepe, et kui ta näeb või
märkab mõnd looma või lindu või putukat,
kes võiks mulle huvi pakkuda, siis ta annab mulle märku, sest ma tahtsin
kohtuda alati kõikide tegelastega ka peale inimeste, kes farmis elutsesid. Ma ei unusta kunagi oma sõpru kaelussisalikku
Sid’i, konnasuu öökulli, imevärvilist päevakoera, känguruid tagapõllul, sinise
nokaga pisikest varblast, kellest oli saanud ingel juba enne meiega kohtumist,
just munast koorunud linnubeebisid, hiigelkotkaid taeva all, vöödilisi kekosid
, triibulisi ja pruune ning ülejäänud miljoneid ämblikke lehevarjus ja nende hiigelvõrke, kuhu nad
traktoreid püüdsid , siidiusse
kookonites ning taevalikke liblikaid otse muinasjuturaamatust ja helerohelisi
konnapoisse. Ja muidugi meie parimad sõbrad koerad PJ, kes oli maailmameister
avokaado ja puupulkade püüdmises ja ka kurbade silmade tegemises, et oma poolehoid
võita, kõigele lisaks oli ta juba kümne aastane, kuid kiire ja ergas nagu välk.
Brownie, kes oli pruun nagu
šokolaadimuffin ja õrn nagu arglik hiireke, kes kartis iga väiksematki müra
ning kelle jaoks ei olnud tähtis miski muu kui pehme pai ja patsutus. Ja
karjakoer Jadei, kellel olid tõenäoliselt kirbud, aga naisterahvana siiski
vapper lehmi karjatama ja nii mõnigi kord vedas poisse ninapidi neilt puupulki
röövides. Ja bokser Scoudy, kes oli välimuselt üsna hirmuäratav ja suur kuid
hingelt hell koeratüdruk ja neil kõigil olid varahommikuti vestid seljas, kui
me tööle jõudsime. Jess nimetas neid pidžaamadeks , kuna öösiti oli ju külm .
Ja ma olen ääretult kurb, et me ei saa enam kunagi neile avokaadosid visata.
Tõelised südametemurdjad. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Anna’t. Tüdruk,
kelle nimeks võiks olla pilveke, kuna tema helevalged lokkis juuksed on nagu
õhkõrnad pilved. Ta töötas meiega vaid pakkimismajas ja oli suur sõber Willi ja
Jessiga. Kahjuks ei jõudnud me kunagi nende tallu külla, kuigi Anna ikka kutsus.
Tal oli mõnus naljahaas ja jääb alati mu südamesse kui tüdruk, kellest oleks
võinud saada mu väga hea sõbranna, kui ma poleks pidanud enam kunagi teele
minema. Viimasel päeval, kui Anna mind kallistas, siis kui kurgus veidi kibe..
Üks laupäev kui me töötasime, oli kuuri esine verine. Will
ütles, et neli lehma olid lämbumas ning oli vaja ära tappa. Koertel oli head
ajad siis. Küll nad jooksid vastu lehma sõrg hambavahel või suur kintsukont.
Will oma sõbraga valmistasid kilodeviisi vorstikesi erinevate maitsetega ning
ka meie, töötajad, saime endale mõned kotitäied grillimiseks. Võib-olla just
need neli lehma olid ühed neist, kes hommikuti meid teeääres teretasid valged
linnud peas, mõtlesin ma ja nagu polnudki eriti isu, kuid see on elu. Vorstid
olid väga maitsvad, kui me need ükskord hiljem Aintsiga ära grillisime.
17.juuli oli päev kui korjasime puult viimased Laavaoru
avokaadod. 18.juuli oli viimane tööpäev, siis me pakkisime viimased avokaadod.
Sellel päeval üritasin talletada oma mällu kogu selle kauni teekonna, mis meid
alati tööle viis ja tagasi. Kas ma ikka mainisin, et me elasime mägedes, ning
see 30 minutiline tee lookles nii nende mägede vahel, orgudes või kõrgustes.
Silmapiirini ulatuvad põllud kohati mägede harjadel. Just hommikuti hõljus udu
nende kohal nagu valge vatt siidkerge, õrn ja hägune. Kari mäenõlvadel
pikutamas kambakesi. Mustad, valged, pruunid , kirjud, rohelisel taustal, vahel
udusse hajudes. Kujumuutvad pilved taevalael. Jälle ja jälle võiks uppuda sinna
valgesse vatti justnagu seda teevad mägede tipud. Väiksed talud kaugel põllul üksikuna
eksinud, kuhu viib tee üle mägede. Varajased päikesekiired muutes mäetipud
kuldseteks. Vahel udu peidab kogu vaate, vahel sünged vihmapilved luues taevale
tumeda katuse. Möödume ploomi ja õuna orust, suured veoautod vastu teretamas,
sõidutades puu ja juurvilju pakkimismajadesse. Tee käänuline, kauge ja mägine.
Väike jõgi, linnake ja külapood. Hiigelkotkad hommikulennul. All murul papagoid
parvedes. Eemal maanteel varesed nokkimas autode alla jäänud loomade jäänuseid.
Kõrvitsa ja mangoriiulid põlluäärel , müügiks tulijatele ja minejatele. Raske
sõnadesse panna seda vaadet loojangu ajal, minekul. Just siis kui on kõige ilusam ja veidi kurvem.
Just siis kui on jälle aeg öelda: Head aega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar