TEINE MINEMINE!

Meist koju maha jäi kaunis valge maa. Karge sätendav aed täis tantsisklevaid lumehelbeid  ja lumemütsidega kaetud puud. Lausa patt oli lahkuda sellisel imelisel ajal, samas oli suur rõõm, et  saime veeta pühad pere keskel ja ka jõuluvanale patsu lüüa. Olime kodus täpselt kolm kuud ja kaks päeva. Siiski pitsitas hinges kerge igatsus sooja päikese ja helesinise vee järele..
Me startisime kell kolm öösel. Mu õde Laura, tema mees Andrus ning nende lapsed  Eliise ja Therese olid nõus meid autoga Lätti viima. Enne kella üheksat hommikul jõudsime kohale lellujaama. Mäletan, sel hetkel oli hinges väga suur kurbus. Öelda jälle head aega kallitele inimestele, teadmata päris täpselt, millal neid taas näha saab. Teadsin, kui väga ma jään igatsema meie väikseid mänge oma õelastega..
Nüüd oli meil tarvis oodata. Mäletan, et einestasime kaasa võetud merevaiku koos tortillakrõpsudega. Kaasa oli võetud veel igasugust söögikraami, millest osa plaanisime ära jagada lennujaamade vahel, mis meile teele jäävad, et mitte eriti raha raisata sealsetes kohvikutes. Teel Venemaa poole jäi meist jalge alla valge taust , mille lõi lumine maa ning värvilised  legoklotsid , mille kujutasid majad ja ehitised linnas, mis aina väiksemaks muutusid.  Esimesel lennul pakuti ka süüa, kuigi see kestis alla kahe tunni. Uus peatus oli Moskvas. Sealne lennujaam oli meile juba tuttav ning tubakahais, mis ninna kargas tegi selle veel tuttavamaks ning muidugi  keelekasutus. Kummalisel kombel võis taas jaama siseruumides näha lendlemas tuvisid, kes olid sinna lõksu jäänud.
Uue lennuni oli aega kaks tundi. Sättisime end ühe kohviku laua taha. Tellisime kaks kohvi, mis läksid meile maksma 240 rubla. Kõrval lauas einestasid Tartu Rocki korvpallipoisid. Istusime samas kohvikus, kus eelmine aasta samas jaamas. See on nii suur jaam, et ühest punktist teiseni jõudmiseks kulub ikka pool tundi või rohkemgi. Kella kuueks oli Moskva aja järgi õues juba pime ning jaam oli kuidagi inimtühi. Raadiost kõlamas venekeelsed tantsulood ning aeg andmas märku, et peagi saab edasi liikuda.  Lend Hong Kongi kestis kümme tundi. Saime korralikult kaks einet süüa. Lennuk oli väga mugav ja mõnus. Televiisorist saime ise valida filme ja seriaale või mänge. Maandudes oli saabunud juba 16 jaanuar, kuna aeg oli meie jaoks kuskil 5 tundi edasi liikunud teise ajatsooni tõttu. Ootamist oli meil jällegi tunde uue lennuni ning me käisime lennujaamast ka väljas. Õues oli 13 soojakraadi. Silmapiiril kõrgusid suured mäed  ning meil tekkis huvi siia ükskord tagasi tulla pikemaks ajaks , nt külastada kasvõi Disneylandi :)
Kui aeg sealmaal, pidime jaama siseselt lennuväravateni jõudmiseks sõitma nii rongi kui bussiga, kuna see jaam oli tohutu. Inimesed väga sõbralikud, lehvitasid ning väikesed lapsed tervitasid, kõnetasid  ja uudistasid kui neist möödusime.
Uuel lennul teel Singapuri üritasime magada, kuigi istmed olid väga ebamugavad ja oli kitsas. Ärgates oli saabumas juba õhtupimedus. Lennukiaknast avanes vaade päikeseloojangule, mis oli imeilus oranž- punakas triip silmapiiril, kiirtekuma laiali valge pilveteki peale üle kogu taeva mis meie silmale nähtavaks ulatus. Milles me lendlesime ja vähelhaaval udusse kadusime..
See lend kestis neli tundi ning plaanipäraselt pidi kohale jõudma kella kaheksaks õhtul uue aja järgi. Taaskord saime immigratsioonipabereid täita ning üüratult pikas järjekorras seista. Singapuri lennujaamas oli mõnus ootela seal, kus check in läbi. Tasuta kohvi-mahla, mugav puhkeruum.
Viimane lend ehk teekond Kuldse Rannikuni kestis kuskil 8 tundi. Viimases tollis võttis meid maha narkokoer ning Ainaril tuli ette veidi pikem vestlus tollitöötajatega. Ilmselt tema seljakott, mis koeraninale nii suurt huvi äratas , oli häid lõhnu täis. Arutlseime isekeskis, et imekombel minu kohver kellelegi huvi ei äratanud, sest ühel vahelennul oli selle sees lõhkenud üks klaasist likööripudel ning kohvri sisu kleepus ja lõhnas üsna tugevalt. Kahepeale kokku oli meil kaasas  viiskümmend pakki Kalevi komme, üle kahe kg šokolaadi, kuus karpi assortiikomme, seitse pakki küpsiseid, halvaad, müslibatoone, mitu pakki küüslauguleibu, tortillakrõpse, parankasid, peaaegu kaks kilo kohvi, õllevorstisnäkke, kolm pätsii leiba, pähkleid , juustu ja sulajuustu, 4 vanatallinnat, 1 pudel rummi, kaks pudelit likööri  ja kaks purki õlut ning kodused võileivad, mis Ainari ema meile kaasa tegi, mis sai ära söödud lennujaamades ja lennukis . See kõik kokku oli kodu maitse meie kotis , mis meiega koos nüüd Kuldsele Rannikule maandus. Astusime välja lennujaama uksest ja soe tuul puhus mööda põski, päike paistis õla peale jutkui koputades ja märku andes: Tere tulemast tagasi Austraaliasse!  See oli ilus! Me jõudsime tagasi Austraaliasse! Sukeldudes otse oma uutesse seiklustesse..