Tere jälle, Bangkok! Teekonna lõpp..

 Lennuk läks poole üheteistajal õhtul, mis jõudis tunniajaga Taisse. Olime tagasi Bangkokis. Kell oli üle südaöö. Möödusime kiirelt tüütutest taksojuhtidest ning võtsime Public taxo.  Tutvusime taksot oodates Hiinast pärit noormehega, kes uuris , et kuhu oleme teel. Kui ütlesime, et Khaosan Roadile, siis ta palus, et võtaksime ta endaga kaasa ning sõidutasu läheb kolmeks. Ta oli rahvuselt hiinlane kuid õpingutel Malaisias ning otsustas paar päeva  Bangkokis hängida. Soovitasime talle sama hotelli mille olime endale broneerinud, et saaks ka järgnevatel päevadel koos aega veeta, kuid hind ei olnud talle sobilik ning meie teed läksid seal lahku ja teda me enam kunagi ei näinud. Imelik oli olla jälle siin tagasi, kõik oli nii tuttavlik. Samad tänavad, samasugune melu, kuid millegipärast olime rõõmsad olles siin tagasi  ,arvestades seda hullumeelsust, samas vabadust ja muretust. Seda pöörasust , mis paneb sind lihtsalt sulama sinna mulli..

 Aeg oli juba küll üle südaöö kui hotelli jõudsime, kuid läksime ikkagi tänavale hulkuma, tegime mõned dringid ja üritasime ära tunda tuttavaid seike ning sõime peaaegu et tasuta kevadrulle. Magama saime alles kella nelja ajal varahommikul , mitte lastes end häirida sellest tänavakärast, mis lihtsalt läbi akna hotellituppa tungis, sest olime liialt väsinud, et lasta ennast sellest häirida. See sama hullus, sama jalutu mees kerjamas, samad tüütud tuk- tuki mehed, taksojuhid, pintsakumeistrid, naljakad harjamüüad, veidrikute pidu ja pillerkaar, teistmoodi tegelikkus..

Järgmine päev läksime hommikust sööma samasse tänavakohvikusse , kus me eelmisel aastal  käisime tihti hommikuti söömas ja head värsket apelsinimahla nautimas. Jalutasime tuttavatel tänavatel, nostalgitsesime. See oli paik, kust kogu meie teekond alguse sai ja kuidas me oleme nüüd oma teekonna lõpus ning tagasi siinsamas. Isegi kaupmehed olid samad. Jalutasime tolle koleda hotelli kohvikust mööda, kus me kunagi oma esimese kultuurišoki saime. Tuttav poisstüdruk ei olnud leti taga kuid maja oli sama. Ostsime tänavalt vana head puuvilja,  külmad joogid ning läksime oma hotelli katusele basseini äärde pikutama. Taevas kiskus kohati pilviseks aga mõnus oli. Õhtu saabudes läksime taas  hulkuma. Käisime Tai massaašis, lubasime kohalikel massööridel endid korralikult väänutada. Astusime baarist-baari ning jalutasime niisama kärarikkal tuledesäras uulitsal, kõrvu kajamas valju muusika erinevad rütmid ja kõla, ümberringi inimesed tantsisklemas nii vabad ja rõõmsad ja kummaliselt naljakad. Kes soovib sulle ülikonda õmmelda, kes pakub Pussy Ping Pong üritusele pileteid, kes tirib oma kohvikusse, kes müüb röstitud skorpione või mängib puidust konnapilli. See kõik ei häiri meid enam, viskame nalja nendega, lööme patsu.   Ühel tänavakunstnikul lasin endast pildi joonistada. Sel hetkel ,kui andekas tänavapoiss mind joonistas, tuli ligi erinevaid inimesi. Sealt sai alguse meie sõprus ühe saksa tüdruku ja šveitsi poisiga. Theresa ja Miko. Nad peatusid umbes 15 minutit jalateed eemal meie hotellist. Neil oli plaan reisida 8 kuud erinevates paikades üle kogu maa. Nende suur kirg oli sukeldumine. Ka nemad lasid tänavakunstnikul end maalida. Hiljem veetsime üheskoos aega bussibaaris ja tegime üksteisega tutvust.  Tagasiteel hotelli olime alles varahommikutundidel, mil melu veel täies hoos. Röstitud tarakanid ja putukad. Noor ema beebiga kerjamas, hulkurpoiss erkvärvides nooli taevapoole loopimas, mis pimeduses kui langevad tähed. Kuskil maja ees preigib noor tütarlaps..

Hommikusöögi valisime taas ühes meelepärases tänavakohvikus, kus kõik teenindajatest poisstüdrukud juba meie sõbrad. Üks neist saabus samal ajal mootorrattaga. Eilne punane pitspluus oli vahetunud  valge mikihiire piltidega pluusiga. Alati hästi sätitud. Ilusad tugevad pikad juuksed peapeale krunni seotud, lehvitab meid nähes ja naeratab sõbralikult nagu üks õige daam, millele annab kontrasti mehised käed ja suured jalalabad plätudes. Järgmisel hetkel juba kiikudes toolinajal kelmikalt kliente ligi meelitades. Peagi liitusid meiega Theresa ja Miko ning me veetsime nendega aega taas varahommikutundideni.

Uuel hommikul magasime keskpäevani, tegime kiire eine tänaval ning kuni õhtupimedani vedelesime basseini ääres. Sel õhtul plaanisime varakult magama minna, kuna järgmine hommik oli vaja väga vara ärgata, kuid kohtasime jälle Mikot ja Theresat ning aeg möödus lõbusalt ja kiirelt koos nendega . Tol öösel pidime ka hüvasti jätma. Nad olid toredad! Saime magama alles pärast südaööd.

13 oktoober oli äratus kell neli hommikul. Olime maganud vaid mõned tunnid. Tänavapillerkaar oli endiselt täies hoos kui lasime end tuk- tuki mehel lähimasse rongijaama sõidutada. Tundsime kaasa kahele valgele noormehele, kes olid nii purjus, et ei saanud üldse aru, et neiud, kes neid endaga kaasa meelitasid olid hoopiski üldse mitte neiud (:  Head aega Khaosan Road!

 Jaamas maha astudes avastasime end valest kohast, mis oli meie endi eksitus ning seal pimedas varahommikutunnil väsinuna jalutasime pika maa õigesse jaama, mille uksed olid veel suletud. Kõrgel terrassil  enne turvamehi ja väravaid jälgisime pingsalt trellide taga olevat kella, mille suur seier kohe kohe kaheteistkümne peale jõudmas ja meile märku andmas ,et kell saab kuus. Uueks üllatuseks avastasime, et meie kell oli tund aega vale ning väike seier suurel kellal oli hoopis viie peal.  Milline iroonia. Istusime jaamapõrandal veel tund aega, seltsiks turvamehed ja  kaugelt kajav tänavamüra. Väsinud meel oli ootuses ja mõtteis vaid üks siht- Kodu! Meie seiklus oli lõppemas..

Olen õnnelik, et Sain veeta selle teekonna koos Ainariga , kellega üheskoos jagasime kõiki rõõme ja muresid. Kes kannatas välja kõik mu head ja vead olles  iga päev ja öö mu kõrval. Ja niimoodi 389 päeva järjest. Olen tänulik selle kauni kogemuse ja seikluse eest ning võimaluse eest nii palju reisida. Ja mis kõige tähtsam- me  jõudsime koos tagasi koju!  J