See oli 26 september, see oli kell 04: 00 hommikul Malaisia
aja järgi, kui jõudsime taas Kuala Lumpuri lennujaama. Endalegi üllatuseks leidsime passe avades, et täpselt
aasta tagasi, 26 september olime siin samas lennujaamas. Kõrvuti kaks täpselt
samasugust templit passis, vaid erineva aasta-arvuga. Oli see nüüd juhus või
mis, et oli möödunud täpselt üks aasta, kui jõudsime jälle siia samasse paika. Lennujaam andis kohe
mõista, et jõudsime Aasiasse. Müüa
haigutas näkku nii, et kõik hambaaugud olid näha ja wc tädi magas. Läksime
kohvikusse kohvi jooma, mis tuletas meelde kui kehv kohv on Aasias. Me olime
kohutavalt väsinud, kuid siiski põnevil, teadmata, mis homne toob.
Oli möödunud juba
kolm tundi , kui me ikka veel ei teadnud mis edasi saab. Lõpuks sõitsime bussiga
teise lennujaama ning ostsime piletid Langawi saarele. Olime otsustanud! Lisaks
pidime netist ka välja otsima mingi peatuspaiga, et kohale jõudes oleks kohe
koht, kus välja puhata. Broneerisime kaks ööd džunglis ühes puhkekülas. Lennuk
oli ilus kuid turbulents oli nii suur, et süda oli paha terve sõidu, mis õnneks
kestis vaid tunnike. Ilm oli väga soe. Soojem kui Kuala Lumpuris.
Langkawi asub Malaisia poolsaare läänerannikul, Phuketist on
see 200 km lõunapool. Langkawi saarestik koosneb peaaegu sajast pisikesest
saarest ning on tuntud muidugi imekauni looduse pärast, kus troopiline rohelus
vaheldub pikkade kaunite liivarandadega. Lisaks on siinsed köögid põimunud
Aasia köökide eri maitsete ning traditsioonidega. Šoppajate rõõmuks on Langawi üks ainukesi
kohti kogu Malaisias, mis on tax free tsoon.
Lennujaamast võtsime takso, mis viis meid sihtpunktini.
Vastuvõtt oli tore. Ees laiutasid suured puuhütid, millest üks meie majake. See
oli veidi kõle ja veidi kopitushais. Hämar, vanaaegse mööbliga, päevi näinud
toake, mille keskel suur voodi ja tegelikult oli see kõik, mida me tol hetkel
vajasime. Niiskusest räsitud mustriline sohva akna all. Klaasi taga suured
palmilehed tuules kiikumas. Vana televiisor,
mida me kordagi tööle ei pannud. Ruumi oli maa ja ilm aga tundus
mahajäetud ja veidi nukrake ehk.
Kujundus meenutas veidike vana aja filmi ja võis ette kujutada, et hobusekaarik
ootab akna all. Uinusime paariks tunniks..
Ärkasin vile peale. See oli väike keko ,kes vannitoas end koduselt
tundis senikaua kuni mind silmitses ja peitu siblis. Võtsime plaani minna
basseini ujuma, mis oli meie majakesest veidi eemal, kuid niipea kui toast
välja astusime, silmasime ahviperet
troopilise metsa ääres meid jõllitamas. Emaahv oli kurjust täis, näitas
hambaid ja ajas meile niipalju hirmu
nahka, et pidime minema teispoolt maja. Ise naersime, et kas tõesti ei saa üle tee, sest ahv on ees. Kuid see muutus
peagi harjumuspäraseks, et need ahvinäod igal pool teel virvendasid, palmidel
kiikusid ja imelikke hääli tegid , mille kaja puude üleval seda võimendas ja
pimedas isegi judinaid tekitas. Tee oli inimtühi, teisi külastajaid liikumas
polnud, vaid toapoisid autoga koristusasju vedamas ja puhtaid rätikuid. Puudel
hüplemas oarvapoisid, murul uimased varaanid ning troopilise metsa kohinas
veider linnulaul ning müstiline ümin tundmatute elukate poolt. Bassein asus
trepist ülesse mäenõlval. Suur ja sinine, kuid inimtühi. Vaid meie kaks.
Värvilised lehed veepeal hõljumas. Nende koristamiseks mõeldud võrgud hüljatult
majanurgas seismas. Päevinäinud bambuskatused lamamistoolide kohal. Päike
udupilvede tagant meie kehasid paitamas niigi palavas õhus. Basseinibaari ääres
toolid lauale tõstetud ning unustuse hõlma jäetud. Selline mahajäetud muljega paigake siiski
omamoodi müstiline , mõnus ja vaikne. Meie kaks liuglemas kaelakuti selles
sinises vees keset džunglimetsa. Läksime restorani einestama. See asus vastuvõtumajast
paremal eemal teeääres vana majakese laial terrassil. Mõtlesime teha väiksed puhkusekokteilid, kuid
selgus, et selles puhkekülas on kõik moslemid ning alkoholi seal ei serveerita
üldse, vaid eemal linnapoole minnes saab poest osta. Kuid leppisime need paarpäeva
maitsva jääteega . Nautisime õhtusööki vürtsika söögiga. Puuviljataldrik kaetud
värske arbuusi, meloni ja papaya lõikudega. Kerge õhtutuul jahutas palavusest
niisket keha. Väiksed sääsed püüdes seda meelelolu rikkuda. Pimedas läbi metsa
jalutasime tagasi oma hütini. Valgustus teeääres oli väga hämar. Meid saatmas
hääled rohust ja puude otsast. Hiiglaslikud palmioksad kriiksumas. Liaanid
kõikumas alla peade kohale, milledest oleks võinud kohati kinni haarata ja
nende küljes kiikuda. Öösel kolistas
keegi akna ääres. Oli see ahv või varaan, kes seda teab.
Ärkasime koputuse
peale ukse taga. Kolmeliikmeline koristusmeeskond oli juba harjade ja lappidega
valmis, kuid me saatsime nad viisakalt ära. Poole kümne ajal läksime samasse
restorani hommikust sööma. Muidugi maja
ees ootas meid juba ahvipere , esirinnas emane kurimuri hambad irevil. Täiega
nõmedad ahvid, samas täiega nummarid kaa nagu. Läksime siis jälle maja tagant
kaudu, et mitte väikseid karvapäid marru ajada. Juba olid nad seal teiselpool
meil vastas mäenõlval piilumas. Ilm oli sombune, kuid palav ikkagi. Isegi
talutavam pigem nii kui päikesega. Pärast hommikusööki istusime lobibaaris ja
uurisime netis veidi maad. Hiljem karastasime end bassus ning hütti tagasi
jõudes hakkas sadama paduvihma . Oma
terrassilt õue vaadates oli näha väga ilusat külge loodusest. Kogu vihmamets
oli täis suuri sademeid. Hiiglaslikud palmilehed märjast rasked kõrgelt alla
rippumas nagu tekid väiksematele puudele. Istusime oma hütis kuni saju
vaibumiseni. Läksime lõunatama alles kella nelja ajal. Õhk oli sajust värske.
Vihmalõhna oli täis kogu mets ja maa. Oli märgata väikest melu, oli saabunud
juurde külalisi. Peamisteks olid läheneva rattasõidu ürituse osalejad.
Magustoiduks võtsime mingi kummalise söögi. Lauale jõudes nägi see väga
kahtlane välja, kuid maitse oli siiski huvitav. Seal oli vahustatud kookospiim
kergelt soolakas, selle keskel oli väike hunnik kleepuvat riisi, millele peale valatud lagritsasiirupit laiale
valgumas, tipuks üksik kokteilikirss. Teel tagasi oma hütti saime kaela metsiku
paduvihma, riided olid läbimärjad nagu oleks koos nendega otse ujumast tulnud.
Vaatasime arvutist filme kuni sadu vaibus ning läksime lobibaari mõtisklema mis
homme saab. Oli jäänud selles paigas vaid üks öö veel. Õhtul viis hotellipoiss
meid korraks autoga lähedale linna poodi ning kuni südaööni istusime lobis.
Öösel oli kuulda krõbinat ,kuid seekord meenutas see rotti..
Uus päev oli 28 september, kui ärkasime taas varakult. Ahvid
puude otstes juba sahistasid ning naljakad linnuhääled andsid märku, et aeg on
ärgata. Jalutasime restorani. Sel päeval paistis päike, kuid vihmapilved kaugel
eemal silmapiiril olid juba teel meie poole. Restorani kõlaritest 80-90ndate
diskolood. Tellisime kohaliku nuudli hommikusöögi, mis oli nii terav, et ma ei
suutnud seda süüa. Lisaks võtsime helerohelised pannkoogid serveeritud
vahtrasiirupiga. Restorani terrassi all eemal tänaval toimetas lehekoristaja
kelle puhur undas puudekohinas ning lehed lendlesid asfaldil nagu
tantsiskledes. Tegime bassus hommikusupluse ning asusime vähehaaval asju
pakkima. Tellisime takso ning olime teel juba uude kohta. Uus tuba , mille
olime valinud , asus ühes kodumajutuses. See oli väike ja tagasihoidlik, kuid
just piisav niipalju kui meil vaja oli. Olime rohkem tsiviliseeritumas paigas
nüüd. Lähedal rannale ja linnale. Jalutasime pikalt võõrastel tänavatel,
uurisime inimesi ja tutvusime ümbrusega, kolasime tänavapoodides ning leidsime
ka külmad õlled . Leidsime ka ühe tax free poe, kus oli naeruväärselt odav
alkohol. Lõunastasime naljakas tänavakohvikus. Vihma kallas nagu oavarrest.
Hiljem veetsime aega rannal. Tohutu lai valge liiv. Ujusime suurtes lainetes.
Nii mõnna, nii soe. Merekarbikillud jalge all. Õhtul hulkusime hämaral tänaval,
kuhu oli puulaudadest baar püsti pandud. Pruun poiss šeikis tohutus valikus
kokteile. Ladina ja rege rütmid kõlamas. Hiljem jõudsime öisele rannale.
Kohutavalt ilus. Lained loksumas igavikuliselt suures vees. Taevatähed
vilgutamas, peegeldudes rannale. Ilus.Ilus.Ilus ja soe! Rannabaarid otse liival
tuledesäras. Mõnus melu. Istusime maha ühes nendest, kus kohalik bänd regerütmis
laulis. Noored Bob Marleyd paljajalu ja palja ülakehaga teenindasid. Mis elul
viga. Lihtsalt oled ja naudid. Limpsid kõrreotsast magusat pinacoladat. Ei
muretse mitte millegi pärast. Vesi endiselt loksub lainetes vastu kaldaäärt
joonistades erinevaid kujundeid öisele rannale. Tähed taevas endiselt
vilgutavad pilvede vahelt. Soe tuul jahutamas niisket keha mis palavusest läikimas. Lainetest märgade jalgade küljes
liivaterad kõditamas.. Hiljem jalutasime tagasi tänavabaarini, toosama, mis
puulaudadest kokku klopsitud. Asus see otse ühe poe ees, et inimesi juurde
meelitada. Tol õhtul seal istudes tutvusime New Yorgist pärit Nicoleiga ja
inglasest Mary-ga. Nicole oli tagasihoidlik noor reisihimuline neiu, kes eestlastest ei teadnud midagi. Mary oli juba
60ndates aastates, tugevalt päikesepõlenud kehaga jutukas Inglise proua, kes
selles baaris oli juba tuttav kunde ilmselgelt. Ta oli väga nooruslik ja
seltsiv. Ka tema ei teadnud eestlastest midagi, kuid naaberriikidest rääkides,
mainis ta, et on kunagi lugenud raamatutest Läti ja Leedu kohta, seetõttu oskas
ta ette kujutada kus Eesti vähemalt asuda võib. Mary oli nüüdseks juba pikemat
aega Langawi saare elanik ja enda väitel enam kunagi Inglismaale tagasi ei kipu.
Poeg käivat tal külas seal ja sellest piisab. Kogu oma vanaduspõlve kuni
surmani plaanib veeta just sellel samal soojal saarel, kus tal oma päris
majagi. Pärast südaööd mööda pimedat tuledesäras tänavat jalutasime käsikäes
tagasi oma peatuspaigani ja uinusime
heade mõtetega.
29. september ärkasime hoovihma peale, mis oli nii tugev ,
et tundus nagu lagi kukkuks alla. Jalutasime hommikusöögile ühte
tänavakohvikusse ning pidasime päevaplaani. Ühest kioskist rentisime rolleri
ning läksime saart avastama. Meie tee
viis meid seitsme kaevu juurde. Kohaliku
nimega Telaga Tujuh, mis on seitsme kaevu juga, sest juga, mis voolab
eritasanditel mägedest alla, on moodustanud enda alla tasasemal pinnal kokku
seitse looduslikku basseini, mille vesi on kalju sisse uuristanud. See on
tohutult maaliline paik ja väidetavalt parim juga kogu saarel. Kogu vertikaalne
langus on kokku 91 meetrit. See asub Pantai Kok piirkonnas, selle lähedal on
rand ja küla, kus toimub ka köisraudtee sõit mägede orgudes. Kaevudes võis ka
ujuda. Ühes on moodustunud nö liumägi, kust joaga koos alla voolates saab teise
kaevu libiseda. See teine kaev, kuhu liumägi viib, on ülepea sügav ja umbes sama
lai kui täpselt ühe inimese keha ning siis sa kukud sinna nagu põhjatusse
tünni, mis kõlab hirmuäratavalt, kuid kogemus on väga põnev ja hirmu, et ennast
kuidagi ära lõhkuda, pole, sest kivim on
libe ja veepoolt ära lihvitud. Esmalt küll kartsin, kuid teiste eeskujul pidin
ikka ka selle elamuse saama ning kui ühe korra proovitud võidki proovima jääda ,sest
see on lihtsalt nii nii äge. Vesi mõnusalt külm selles palavuses, mis on
jahutav karastus kogu kehale ja hingele. Kristallselge ja peegelsile. Kõige
kõrgemal kalju äärel , kust kõrgelt pikk juga alla voolab, on samuti kaevuke,
kus istudes näeb kõrgele mägedesse köisraudtee sõitu. Nendes looduse basseinides on kivi väga libe
ja samas peab olema väga ettevaatlik. Teadaolevalt on seal mitmeid surmaga
lõppevaid õnnetusi juhtunud, sest kui vooluga joast alla libised siis seal ellu
jääda on võimatu. Seal sulistades oli
kohati hirmus, justkui voolaks alla sealt kaljult , samas oli see nii tohutu
elamus ja imeline vaade nii kaunile loodusele ja olla ise selle looduse poolt
tekitatud ime sees. Ilmselt kirjeldada seda kõike ongi võimatu. Seitsme kaevu
tippu jõudmiseks viib 638 trepisammu. Kogu juga pikkus esimestest treppidest
alates on kokku umbes 480 meetrit. Kogu see teekond läbib vihmametsa, kus võib
märgata lindude elu, hiiglaslikke oravaid ja hea õnne kohal ka sarvlinde oma
hiiglaslike pruunide nokkadega saja aasta vanuste puude kohal, millede lehestik
on väga metsik ja troopiline. Selle teekonna tippu jõudmiseks läheb aega kuskil
tunnike, peab arvestama ka puhkamist ja looduse nautimist. All parklas on
ostlemiseks ka mõned tänavakauplused kust saab osta suveniire ja suveriideid.
Sellel teekonnal muidugi ei jää märkamata ka ahve, kes väga loomulikult
külastajaid kiusavad. Sinna sõites nägime maanteeääres ühte peatuvat turistide
autot, mida ahvid ahistasid. Auto oli peatunud teeäärde ning ahvid olid auto
katusel ja kapotil ning sees istuvad noormees ja neiu pildistasid neid läbi
autoakna. Tegime ka väikse peatuse ja jälgisime mängu kuid kui ahvid meid
märkasid sõitsime tuhatnelja. Külastasime veel ühte imelist koske, kus hoopis valgete
kulmudega ahvid meid teepeal teretasid ja liaanidel kiikusid. Kohalikud lapsed
ujusid seal allikaveel kuid puudeküljes olid sildid hoiatamaks haiguste eest
kui vesi peaks sattuma haavale või suhu.
Sinna ujuma me ei kippunud vaid lihtsalt imetlesime seda kaunist vaadet
ning hulljulgeid poisse kes mööda libedat kaljuseina mitmeid meetreid üles
ronisid, et alla vette hüpata.
Taas hakkas vihma kallama. Panime selga kaasavõetud keebid
ning andsime rollerile gaasi. Sõitsime ühele söögiturule, kus sõime hullumoodi
igasugu imelikke kuid maitsvaid asju. Külastasime suurt kaubanduskeskust, ostsime
papayat ja draakonivilja kaasa, ka minilaime ja kirsstomateid. Hilja pimedas
jõudsime teekonnalt tagasi oma tuppa ning jäime nautima magusa puuvilja
maitset.
30 september sõime hommikut vikerkaare terrassil. See oli
ööbimispaik meie omast vaid mõne sammu kaugusel. Sealne omanik andis meile
kasulikku infot teiste saarte kohta. Sõitsime vaatama ühte teist ööbimispaika,
mis asus rohkem ranna lähedal ning hind oli veelgi soodsam. Otsustasime sinna
kolida. Nüüd saime toa ja rolleri sama hinnaga , mis oli enne pelgalt toa rent.
Pikendasime kaheks päevaks rolleri, pakkisime kohvrid. Mina läksin takso ja
kohvritega , Ainar rollerige. Uus koht oli isegi puhtam kuna see oli üsna uus.
Tuba asus ühe maja teisel korrusel. Number 6. Tegelikult oli oluline vaid see,
et oli olemas voodi ja dušš. Kohale jõudes sättisime end tuppa sisse ning
hüppasime taas rolleri selga saart avastama. Leidsime veel ühe joa, kuhuni
jõudes saime taas paduvihma kaela. Sõitsime ühele rannale, kust kena vaade
kaugetele saartele. Möödusime ka sadamakaist, kus tegime peatuse, sealt oleks saanud
osta päevase tripi koobastesse, kuid me loobusime sellest. Käisime exootiliste
puuviljade istanduses ning koduteele asusime enne pimedat , et puhata.
Õhtustasime lähedal tänavabaaris muljetades päevasündmusi.
1 september siras varakult päike aknast sisse. Õue vaadates
võis näha all murul kanakarja, kes sõid mahakukkunud mangosid. Läksime Starbuxi
õiget kohvi jooma, mis on hinnapoolest kallim kui korralik praad, kuid maitselt
ikka kohvi moodi. Siis juba tuttavale
tänavale hommikusöögile, kus pisike keko meile laual seltsi pakkus ja me
kostitasime teda väikse praemuna tükikesega, millega ta kohe ära kadus. Panime
lauale singitükikese, mille peale ta tagasi tuli, võttis oma noosi ning kadus jällegi.
Veetsime päeva rannas. Jälgisime paraseilingu ja jetide sõite. Nii palav oli.
Jõime kookospiima ja suplesime soojades lainetes. Õhtuhakul läksime taas
rolleriga tiirutama, kolasime tänavaturgudel . Hulkusime niikaua kui jaksasime.
Ilmselt uinusime varakult teadmisega, et juba hommikul ootab meid ees laevareis
Marine Parki.
Hommikust sõime juba poole kaheksa ajal, kuna kella
kaheksaks pidime tagastama rolleri laenutuskioskisse. Ainar viskas mind
rolleriga paika, kust buss meid peale pidi võtma , et sadamasse viia. Ise aga
läks rollerit viima ja bussijuhiga oli kokkulepe, et tolle kioski juures teeb
peatuse, et Ainar saaks bussile hüpata. Bussis sõites jälgisin koguaeg teed,
kartuses, et äkki Ainar ei märka õiget bussi ja ma sõidan üksi tundmatusse,
kuid tema ja buss kohtusid õigel hetkel. Kohtudes selgus tõde, et rollerikiosk
oli suletud ja ühtegi hingelist seal ei olnud. Seetõttu jäi masin sinna ukse
kõrvale, kiivrid sadulal ja võti ees, tuli vaid pöialt hoida, et keegi seda ära
ei varasta ning lisaks kõigele jäi meie tagatisraha ka saamata seetõttu. Buss viis meid sadamasse, kust ujusime praamil
Marine Parki. See oli piiratud ala kaunis helesinises vees, kus sai sukelduda
ja snorgeldada. See paik asus ühel teisel saarel. Sealne veealune maailm oli imeline
muidugi, kuid kaldad rannas olid väga räpased ja prahti täis ning natuke jama ,
et veeala oli piiretega, kuid see oli ju ikkagi ohutuse tõttu nii. Miljonid
kalad ja mustuimhaid tervitasid juba kalda madalas vees. Inimesed söötsid neid
ja võisime ujuda nende tuhandete kalade sees. Sügavamas vees väikesed Nemod
tiirutasid su ümber nagu vanad sõbrad, ja kõditades sind igalt poolt. See oli
nii imeline, olla koos nendega seal sinises sinises vees, tunda end ühena neist,
hõljuda nagu kala vees justkui see olekski su enda kodu ja meelispaik. Nii
ilus. Suure silla all sukeldudes silmasid tohutuid parvesid suurte kaladega,
kuidas nad tantsisklevad ühes rütmis. Kuidas erinevad värvid parvedes kohtuvad
või mööduvad teineteisest või kokku põrkavad. Väikesed mustuimhaid muidugi
haruldused meie jaoks, seetõttu jälitasime neid , silmale justkui uskumatu,
nagu peaks kartma kuid siiski mitte. Kaunis veealune elu, mis ülalt sillalt
sama selgena paistis kui ise vees olles. Sa lihtsalt vaatad ja vaatad ja mõtled
kui ilus! Seal sillal pakuti ka lõunasööki, mis oli laevasõidu hinna sees.
Toiduks oli tagasihoidlik riis väikeste lisanditega ja vesi. Kella viieks olime
tagasi Langkawil. Hüppasie läbi rollerikioskist ning selgus, et naine oli ise
kellaajaga eksinud, ta vabandas. Rolleri oli kätte saanud ning ka meile
tagastas meie raha. Kõndisime jala tagasi oma hotellini, mis oli päris pikk maa
osaliselt mööda maanteed. Kohalikud imestasid valgeid inimesi nõnda jala liikumas
nähes sellises piirkonnas. Lehvitasid ja tervitasid möödudes ja uudistasid.
Meie vaid naeratasime ja unistasime voodist ja padjast.
3. septembril magasime lõunani. Ootasime päris kaua all
lobibaaris, et tuleks keegi kellele võti üle anda. Oli plaan edasi rännata
järgmisele saarele. Saime taksoga Kuahi
sadamasse, kus ostsime praami piletid Penangi
saarele. Praamisõit kestis väga kaua, esimene peatus oli Marine Park, kus
eelmine päev snorgeldamas käisime. Kumaline oli see, et praami telekast näidati
sõidu ajal õudusfilmi Final Destination. Väike India tüdruk meie kõrval
istmetel jälgis hoolega kuidas inimesi tapeti ja verd lendas. Sellel sõidul
istusime eraldi kohtades, kuna piletid sattusid nii . Mina mängisid mängukonsoolis
pärsia printsi ja Aints vaatas arvutist seriaali. Saarele jõudes esimese asjana taaskord
taksojuhid käisid pinda . Juba laevalt paistsid silma kõrged hooned nagu
läheneks suurlinnale. Hoopis erinev paik Langkawi saarest. Istusime tunde ühes esimeses
kohvikus, mis teele jäi. Mekkisime kohalikku rooga ning uurisime mis edasi.
Penangi saar asub Malaisia poolsaare loodekalda ligidal. Mõned
nimetavad seda Idamaa pärliks. Öeldakse, et sellel saarel on ühinenud muinasaeg
ja tänapäev. Tänaval liiguvad rikšad, kellest kihutavad mööda viimase mudeli autod.
Tagasihoidlikud koloniaalaja pereelamud ja vanad kirikud moodsate villade ja
pilvelõhkujatega lähimas naabruses. Penangi pealinn on Georg Town. Lisaks on seal
veel Väike India ja Hiinalinn. Nii mitmete erinevate kultuuride ja rahvaste
segunemise tõttu on võimalus näha
uskumatult kaunist ja omanäolist arhidektuuri ning kunsti. Lisaks kutsutakse Penangi ka toidugurmaanide
paradiisiks ja üleüldse kogu Malaisia toidupealinnaks ning sealsed suured
kaubanduskeskused on poodlejate meelispaikadeks. Üks tõsiselt kirjumirju koht.
Selles kohvikus broneerisime endale ka elamispaiga saarel.
Shuttle bussiga sõitsime rohkem linna keskele ning sealt kõmpisime edasi jala,
kuni leidsime oma hotelli. Selle asukoht oli suht ghetto piirkond, kuid hea
ligipääs igalepoole. Enne südaööd tegime jalutuskäigu tänavatel. Hilised
kaupmehed veel puu ja juurvilju müümas. Hotelli tagasi jõudes avastasime, et
lagi tilgub ja nett on olematu. Kuid meid see ei murjendanud . Ainus mis me tol
hetkel vajasime oli hea uni.
Hommikul varakult läksime lähedalasuvasse Food Gallerysse,
mis oli hiljuti avatud uues suures kaubanduskeskuses. Huvitav söögiala erinevate
rahvaste toitudega. Seal oli tuhandeid poode. Õhtul toimus keskuse tagahoovis suurel laval
saatesarja Voice of Penang kontsert, mida me kuulamas käisime. Naljakas oli
selles keeles kontserti kuulata aga oli elamus ikkagi. Istusime platsil
rahvaseas kuni algas sadu ja me jätkasime kuulamist ülevalt Food Gallery
terrassilt
Järgmisel päeval läksime hommikusööki otsima. Kõhud olid nii
hellad kõiksugu imelikest toitudest, seetõttu otsustasime einestada Subways
ning võtsime jällegi Starbuksist korraliku kohvi. Järgmiseks otsisime
rollerirenti. Sõitsime taksoga Hiinalinna, kust saime hea hinnaga rolleri.
Võtsime ette teekonna mööda rannikuäärt, veidi kivilinnast eemale , kus meid
saatmas kaunid vaated ilusa loodusega , läbi vihmametsa kuni liblikafarmini.
See oli üks armsamaid paiku . Need imeõrnatiivulised hiiglaslikud ja vähem
hiiglaslikud lendlesid seal justkui viibiks muinasjutus ja riivasid sind oma
tiibadega. Nende kookonid ja siidiussid, sajajalgsed ja naljakad konnad,
hiiglaslik ja iidvana kilpkonn hämaras akvaariumis, lihasööjataimed ja ilusad
sisalikud, kes einestasid neid kauneid tiivulisi jahti pidades oma pikkade
keeltega. See oli nagu päris muinasjutu aed kõige kauni ja veidike pahade kuid
siiski ilusate tegelastega sealhulgas. Lisaks olid seal videoruumid väga
huvitavate loodusfilmidega ning
suveniiripood . Tagasiteel Georgtowni jõudsime väiksesse külla, kust tee edasi
viis kõrgele mäkke, kus meie roller lihtsalt välja suri. Libisesime mäest alla
tagasi bussijaama läheduses oleva majakese juurde. Jätsime sõiduki sinna, võtsime
kaasa isiklikud asjad ja läksime bussijaamast abi paluma. Visiitkaart, mille
olime saanud rollerilaenutusputkast, oli vihma tõttu tuhmunud ning
kontaktandmeid oli raske tuvastada . Palusime abi bussijaama poistelt , et nad
internetiteel meile visiitkaardil märgitud rendimaja telefoninumbri leiaksid.
Samal ajal läks Aints üle tee tagasi rolleri juurde mingit asja täpsustama ning
veidi aja pärast sõitis ta hoopis rolleriga tagasi . Misasja? Nii naljakas oli,
mehed jaamas olid igasugu abi pakkumas ning siis nagu me oleks nalja teinud
nendega. Naersime kõik seal peatäie. Tänasime abistajaid ning kimasime edasi.
Üritasime uuesti teekonda mäest üles, kui roller taas välja suri. Mõistsime, et masin
lihtsalt kuumeneb üles sellise pingutuse peale.
Olles poole mäe peal hakkasime lükkama seda siis seniks, kuni maha
jahtus ja jälle liikuma saime. Edasi minnes ületasime kõik tõusud sõites vaid
kiirusel 20 ja niimoodi saime ilma lükkamata edasi. Oli pime ja aeg hiline.
Olime seda rollerit üksjagu vedinud ja jamanud sellega kui kõige tipuks oh
üllatust, olime eksinud. Olime omadega kiirsillale sattunud, mis viis maismaale
ja tagasiteed polnud. Kihutavad autod vihmas , märjal teel meist möödumas,
ümberringi aukartust äratav tume sügav vesi. Nii hirmus oli, samas oli täiega
äge seiklus. Silmapiiril linnatuled . Nimelt tagasi sai pöörata alles maismaale
jõudes, bensiiniga polnud kindel kas jõuame üldse kohale, lisaks oli vaja veel
tollist läbi sõita tagasiteel. Täiega naljakas ikka kuhu me sattunud olime.
Läbimärjad keset eimiskit suurel kiirusel rolleriseljas kimamas. Kehad vihmast
läbimärjad. Lõpuks siis ei teagi päris täpselt kui kaua aega oli möödunud kui
viimaks läbi seiklusrikka ekslemise olime tagasi jõudnud Georgtowni. Ostsime poest suure arbuusi. Jõudsime alles
südaööks hotelli. Naersime tagantjärgi oma uskumatut seiklust. Vaatasime
arvutist filme ja lubasime endile klaasikese viskit (:
Järgmisel hommikul läksime sööma India restorani. Päeva
veetsime Georg Townis tänavakunsti pilte läbi sõites, otsides aadresside järgi.
Neid joonistusi oli majaseintel , ustel, sildadel ja sadamates ja katustel.
Väga väga lahe! Õhtul sõitsime linnavahel. Külastasime Väikest Indiat ja
Hiinalinna. Kirev ööelu. Rahvas söömas tänavakohvikutes, baarides, turgudel, muusika,
esinejad. Tohutu melu. Otsisime turgudelt arbuusi, kuid ei leidnud kusagilt,
mis oli ülaltus meie jaoks, seetõttu võtsime ette teekonna saare teise otsa .
Vaid üheainsa arbuusi pärast, sest me teadsime, et seal poes peaks kindlasti
olema. Tagasiteel olime juba keskööpaiku, mööda promenaadi, kaunis tuledes linn
õhtuhämaruses, peegeldumas vaiksele veele, soe tuul vastu puhumas. See oli meie
viimane öö Penangis.
Järgmine päev ehk 7 oktoober sõime hommikut jälle Subways ja
võtsime kohvi Starbuksist. Jõudsime
lennujaama mõned tunnid enne väljumist
ning tegime aega parajaks otsides
hotelli mida broneerida meile järgnevaks kaheks ööks Kuala Lumpuris. Enne kella
üheksat õhtul maandusimegi sinna lennujaama. Et kesklinna saada, oli vaja leida
variant, kuidas seda teha. Võtsime Shuttle bussi, mis oli kõige odavam variant,
kuid hiljem selgus et kõige kehvem variant kuna selle sõiduga läks kolm tundi.
Kesklinnas paigutati meid ümber minibussi, kus kõik pilusilmsed mehed juba ees
istumas. Meid pressiti neile lisaks sinna väiksesse bussi istuma. Viimaks, kui
kõik reisijad olid juba hotellidesse paigutatud, sõitsime meie ikka ringi, kuna
bussijuht ei leidnud üles aadressi, kus meie hotell asus. Südaööks siis lõpuks
jõudsime rampväsinud. Tuba oli
suitsuhaisuline ja müra tänavalt oli nii tugev nagu asuks magama nende
laternate äärde. Siiski magasime nagu kotid ja uni oli hea!
See oli ainuke meie
Malaisia ööbimispaikadest, kus oli hinnas ka hommikusöök. Sõime, läksime
linnapeale, ilm päikseline ja palav Selle päeva veetsime Time Squer
kaubanduskeskuses, kus oli kolmteist korrust pelgalt ostukeskuse osas, kus kuni
tuhat kauplust pluss söögikohad, lisaks hotelliosa, mis teeb kokku kuni 50
korrust, lisaks ka lõbustuspark ning bowlingusaal. Ja seal oli kõige armasm trepp,
kus mu jalad astunud on, välja arvatud kodutrepp muidugi. Astmed olid klahvid
ja iga samm oli noot ning astudes helises klaver. See oli nii armas astumine.
Keskus asus paar kilomeetrit meie hotellist. Einestasime sealses Sakae Sushis, kus saime
parima maitseelamuse. Tõenäoliselt oli see parim söök Malaisisa reisi jooksul.
See viis tõesti keele alla. Veetsime terve päeva seal keskuses ja jalad olid
väsinud nagu oleks maratonil jooksnud. Teekond, mis me maha kõndisime nö poes
käies, oli kokku kümneid kilomeetreid. Uskumatu aga tõsi. Meie viimastel
öötundidel Malaisias hotelli tagasi
jalutades oli linn melu täis. Söögiplatsid üle rahvastatud. Keegi laulis kuskil
nii, et hääl kajas üle linna, tuled sirasid, liiklus karjus ja tolmu lendas ning
üks väike valge tüdruk ja pikk valge poiss jalutasid käsikäes mööda selle suure ja kummalise linna tänavat..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed.. Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed.. Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar