Ärkasime
selle peale, et toapoiss koputas uksele ja hüüdis, et meie hommikusöök ootab
meid. Basseinibaari leti äärde oli kaetud laud. Arbuusimahl, kohv, omlett, pannkoogid,
puuviljataldrik papaia ja arbuusiga. Päike paistis, linnud laulsid, palmid kõigutasid
kerge tuule käes oma lopsakaid lehti. Suurepärane hommik. Nautisime kõike, mis
oli meie ümber. Toapoiss küpsetas omleti ja pannkoogid otse meie nina ees. Tema
nimi on Nga. Kõlaritest kostus kohalik
relax muusika. Kui me söögi olime lõpetanud, pöördus meie poole üks teine toapoiss,
kes suunas meid telefonile, mille teiselpool otsas oli manager. Ainar vastas
sellele kõnele ning samal ajal seletas mulle toapoiss, et vabanduseks saame
endale parema majakese, private, paarikestele mõeldud. Naisterahvas sealpool
telefonitoru vabandas segaduse pärast ja ütles, et meid juhatatakse paremasse
tuppa. Pidime jälle kolima. Uus majake oli väga mõnna. Meil on oma aiake, kivimüüriga
ümbritsetud, sisenemine aeda oleks nagu sisenemine templisse. Enne majja
sisenemist õlgkatusega terrass, milles on kööginurgake, bambusest laud
toolidega, sohvanurgake värviliste patjadega. Terrassilt maja ukseni viib väike
puidust sild, mille all vees ujuvad värvilised kalakesed. See on purskkaev, millesse valab vett kivist naise kuju
oma anumast. Õhtuhämaruses põlevad vee all tulekesed ja kalad on siis selgelt
näha. Lisaks on aias mitu laternat ,mis õhtul põlevad. Majja viib puust graveeringutega
uks kahele poole avanev , mille saame väljast sulgeda tabalukuga. Maja seest on
avar, üle seina aknad, milledes lehvivad suured kardinad. Ühe seina ääres kõrge
riidest katusega voodi, mille küljed kaetud valge pitskardinaga, mis seotud
nööridega voodipostide külge. Mõlemal pool voodit väiksed öökapikesed, millel
öölambid, teiselpool tuba seina vastas tohutu suur puupink, kus üldjuhul meie
seljakottide sisu peal vedeleb. Selle kohal seinal tohutu suur nikerdatud puidust
raamiga riidemaal. Selle vastas seinas väike puidust kapike, mille sees on
külmik, peal televiisor. Lakke vaadates näeb pambuskatuse kolmnurka,
millelt alla ripub justkui vana aegne petrooleumi lamp. Enne vannituppa
sisenemist vasakul seina ääres kummutikapike, mille kohal elevandimaal.
Vannituba on suur ja ilus. Selline keraamiline ja vanaaegne. Ühes seinas on üle
seina ulatuv hiigelsuur peegel. Seal on ka riidekapp ja šeif. Dušinurk on
puidust postidega ümbritsetud ja katusega keraamiliste äärtega. Dušši ots on
hästi suur ja ümmargune. Seebialusteks on rannakarbid. Põrand kivist robustsete
äärtega. Meile meeldib see koht. Villa Fare Ti’i. Kõige selle juures on veider,
et meilt pole kordagi küsitud meie dokumente, ega tuvastatud meie isikuid, vblla
me valetame ja meil polegi bookinguid üldse. Keegi pole küsinud ühtegi meie
dokumenti ega bookingu nr ega midagi muud. Ametlikult meid nagu ei
eksisteerikski siin. Me pole ennast kuskile sisse ega välja registreerinud. Me
mäletasime, kus asub meie õige villa, ning me tegime jalutuskäigu sinna, et
veidi asjatada. Me asume kohaliku elu keskel. Tänavate äärtes on kohalikud poed
ja nende kodudki. Ilusate nägudega lapsed jooksevad ringi või sõidavad jalgratastega,
rollerid kihutavad siia sinna. Loodus on ilus ja elugi on siin ilusam kui
Bangkokis. Pesukausid peas jalutavad külanaised tänavatel, aegajalt kohtab
mõnda meie sarnast heledanahalist mööda kihutamas rolleril. Inimesed paistavad
õnnelikud. Pole sellist vaesust ja räpasust, kuigi kutsud on sellise õnnetu
moega. Tänavaääred on täis palvelillealuseid, osades veel suitsevad viirukid.
Me käisime oma õiges villas ja sealt saime
kontakti ühe toaneiuga, kes ütles, et ta peab managerile helistama, et me
ootaksime, aga me ei jaksanud enam oodata ja selline telefoni vestlus on veidi
harjumatu ja häiriv, arvestades, et nende inglise keel on ikka väga raskesti
tõlgendatav. Me loobusime ja olime õnnelikud oma praeguses ööbimispaigas.
Tagasiteel ostsime kohalikust poest kohaliku külma õlut. Alkohol on siin
kallis, arvestades muid asju. Üks õlle maksis 15000idr, see on 1,5$. Villasse
jõudes mõnulesime basseinis ja arutlesime natuke selle elu üle siin. Me lihtsalt
logelesime ja see oli nii mõnus. Siis me istusime oma aeda terrassile ja
uurisime netis ühtteist siinse olu ja elu kohta. Niisiis, me laenutasime endale
rolleri meie villast. Ja asusime kihutama selle kreisi liikluse keskel siin.
Tõsiselt äge. Me oleme nagu kaks mootorratturhiirt, väga lahe on. Aints ikka väga pöördes ja kiirused aina
tõusevad. Ok tegelikult ei saa siin väga kimada , noh saab küll aga pole just
kõige turvalisem ja me oleme korralikud ja hoiame ikka kiivreid peas. Mõnus on
sõita mööda teid mille äärtes laiutavad suured riisipõllud ja soe tuul puhub
vastu. See on nii nii äge. Ilmselt me ei loobu rollerist nii pea, sest see on
mugavaim viis jõuda igale poole. Läksime lõunasööki otsima pärast lõunat.
Valisime selleks ühe tänavasöögi koha. Taldrikutele laoti igast manti, me ei
teadnud mis sinna pandi, aga me sõime kõik ära ja pärast silmad lõid tuld
välja. See oli mingi sea söögikoht. Ses mõttes, et kõik söök oli seast tehtud.
Seakamar oli ülihea, aga see leem, mis juures oli, ma ikka laadisin seda
korralikult riisi peale, seepärast mu silmad olid rohkem leekides kui Aintsi
omad. Selles söögikohas kohtasime ühte prantsuse härrat, kes oli kohaliku
naisega. Vestlesime selle mehega veidi, ta küsis, et kuidas toit maitseb, me
ütlesime et me ei tea mida me sööme aga muidu maitseb hästi. Kaks praadi pluss
jääteed läksid maksma 6,5$ Kimasime linnapeal, külastasime ka randa, kus lained
möllasid. Taksojuht, kes meid esimesel ööl siia sõidutas ütles, et see piirkond
on surfarite piirkond ja rand ei ole ujumiseks üldse, kuna lained liiga suured,
seetõttu ilmselt ei näinud me vees ühtegi hingelist peale surfarite. Bensiini rolleri jaoks ostsime tänavalt.
Finlandian Vodka pudelites müüvad
kohalikud seda teeäärtes. 1 taala eest saime paagi täis. Külastasime puuviljaturgu,
mis oli tohutu suur ja äge. Nii palju puuvilju! Me ostsime kahte erinevat
puuvilja , salak sala ja rambutan ,mõlemat 1kg.Nii hea J Me käisimegi turul nii, et vaatasime kõige veidramad välja ja
küsisime, et mis need on ja saime maitsta. Sõitsime tagasi villasse ja läksime
bassu äärde puuvilju sööma. Hiljem tegime paaritunnise uinaku, sest kogu see
palavus ja üldse olime suhteliselt magamata. Õhtul leidsime netist hästi kiidetud
restorani siin lähedal rannal, mille nimi on RedSalt. Pimedas ei leidnud seda kohta väga lihtsalt üles. Koht oli mõnus
ja hubane. Nagu ka netikommentaaridest leidsime, tuli omanik meiega üsna varsti
vestlema. Mees oli muhe ja sõbralik, viisakas ja seltsiv, uuris kust me pärit
oleme ja küsis meie nimesi. Kui ma oma nime ütlesin , siis ta surus mu kätt ja
ütles, hello Petrik. Mis seal ikka, see ei tulnud üllatusena. Söök oli maitsev
ja mekkisime ka kokteili. Restorani põrandal hiilis üks konn, kes oli väga
teistmoodi kui Austraalia konnad, see konn siin oli indoneesialane. Veidi
kärnkonna moodi, ta silmad olid sellised kõrged ja ta ei hüpanud nagu
tavaliselt konnad, ta jooksis ja püüdis restorani põrandalt oma pika keelega putukaid,
kes valguse peale olid kohale tulnud. See konn oli naljakas. Hiljem nägime, et
leti ääres all servas oli auk ja sealt piilusid välja kaks samasugust imeliku
konna. Seal oli vist nende kodu. See paik oli väga meeldiv ja söök oli hea,
teenindus oli hea. Nautisime iga hetke. Hilisõhtu veetsime oma villas bassu
ääres. Tähed taevakohal olid valvamas, linnud siristasid õhtulaulu ja konnad
krooksusid kuskil peidus. Vesi sulises mõnusalt. Sulistasime seal mahedas vees.
Palmide otsas on suured viljad ning sa mõtled, et millal nad alla kukuvad.
Basseini ääres murul on õuedušš, mille lähedal roosa kivist hobune puuvankriga.
See on tore koht. Meie terrassi pambuskatuse all soovis head ööd meile väike
sisalikupoiss, enne kui tuppa astusime. Ööseks sulgesime purskkaevu. Valgus
purskkaevus jäi valgustama kalu. Meie uinusime heade mõtetega. Oma unedes jäime
ootama uue päeva tulekut..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar