2013 Algus

4 jaanuaril sain ma kätte paki oma perekonnalt, see oli hilinenud jõulukingitus. Meie jaoks uue aasta kingitus. Ma nutsin ja naersin üheaegselt.. Aitäh! Õetütre joonistus on siiamaani meie toa seinapeal. See on armas ja naljakas. Seal on isegi siil peal, kuigi see pole eriti siili moodi, aga juurde on kirjutatud, et siil. Ma armastan seda pilti!

Aasta algas töiselt. Juba 2. Jaanuaril me töötasime. Ja me töötasime ja me töötasime. Ka suurem osa laupäevi me töötasime. Vaid pühapäevad olid vabad, siis me külastasime mõnda viinamarjaistandust ja veinikeldreid. Väikesed helesinised munad, nendes pesades, mis avokaado puudele olid ehitatud lindude poolt, hakkasid kooruma ja pisikesed linnud sädistasid päev läbi, endal polnud silmigi peas veel. Tamm oli täis konnakulleseid ja päev päeva haaval oli näha kuidas nendest sirgusid väikesed konnapojad. Nad krooksusid salamisi  puulaudadest ehitatud platvormi all vee kaldal ja üritasid märkamatult püüda putuktiivalisi, kes veepinnal sulistasid. Avokaado puude vahel sirutasid oma pikki koibi kõveranokalised suured linnud, kes jahtisid neid samu pisikesi konnapoegi. Puujuurte läheduses mullamätaste sees urgudes sündisid põlluhiirtel pojad, suuremad nendest oskasid juba puude tippudesse peitu siblida, kui Sisco neid taga ajas. Hall metskassipoeg näitas end aegajalt puuokstel kiikumas ja samuti jahti pidamas väikestele hiirepoegadele. Ta oli nii armas, et me üritasime teda ükskord kinni püüda, aga  tema pehme udukarva kasuka sees peitis end metsik ja kiire loomus, mis oli piisavalt visa põgenema inimeste eest. Vilja hooaeg hakkas vähe haaval läbi saama ja vilju oli ikka palju, ning turul oli nõudlus suur. Samas, inimesed hakkasid tasapisi lahkuma. Kõigil oli oma tee minna ja oma aeg. Ma mäletan kui Elo ja Luca lahkusid. Elo tegi oma lahkumispeo tookord Wattles. Suure ämbritäie kartulisalatit. Inimesed imestasid, mis asi see on aga sõid mõnuga. Tol päeval oli Wattle rahvast täis. Nende lahkumisepäeval me töötasime ja rohkem hüvasti jätta ei saanud. See oli kuum päev ja lõuna ajal ootas meid suur üllatus kui Elo ja Luca enne lahkumist tulid põllule ja tõid karbitäie jäätist ja jääkülma colat. Elo nuttis. Ta varjas seda oma päikeseprillide taga ,aga ma teadsin, et ta nuttis ja ma üritasin kõigest väest end tagasi hoida. Lõpuks peame head aega  jätma kõikidega ,keda me siin kohtame ja neid inimesi on väga palju. Sellega tuleb harjuda ja pealegi oleme me ju ikkagi väga rõõmsad, et oleme kohanud neid kõiki toredaid , kes meie teele jäänud on. Millegipärast on see ikka alati nii kurb ja kõik püüavad hästi loogilist nägu teha, et seda emotsiooni tagasi hoida. Palju inimesi lahkus, samas tuli juurde uusi töötajaid ja mingiks hetkeks jäi pidama kindel kollektiiv. Jaanuari keskel me kolisime farmi ja jätsime hüvasti Wattlega. Me hakkasime elama selles majas tammi ääres. Ka Tõnn lahkus ja Kaarel pidi kolima teise tuppa, sest nüüdsest oli tuba number 3 meie valduses. Nurgapealses toas elasid endiselt Britt ja Enar, ning teisel pool ääres elas Rob, kes peagi sai endale toakaaslaseks Karmo, kes lahkus siiski enne hooaja lõppu. Otse tammi suunas kõrge karri puu all elasid Alan ja Laurie oma kaubikus, mille külge oli seotud kangaskiige, teise otsaga puu küljes.  Just nagu prantslastele kombeks elasid ka Coralie ja Gaetan kaubikus maja kõrval avokaado põõsaste vahel, nendest veidi eemal oma kaubikus elasid David ja Maud ning maja taga autos elasid Marie ja Nicola. Prantslaseid töötas meil veel lisaks neile neljale paarile, Clementin ja Simon, kuid nemad ei elanud farmis. Ma armastan prantslasi J Nendest inimestest on nii tore mälestus südames ja me teame, et kui me ühel päeval plaanime minna Prantsusmaale, siis nad on seal meid ootamas. Teisel pool maja küljel telgis elasid iirlased Catherine ja Tony, kellega esmakordsel kohtumisel selgus, et Ainar elas kunagi Iirimaal just samas linnosas kus nemadki. Catherine on vana naljanina nagu minagi. Me mõtlesime temaga koos välja nalja lugusid ja loomulikult me ise naersime kõige kõvemini. Ükskord nendel oli probleem, et telk haises hirmsasti mitu päeva ja tuli välja, et Sisco oli nende telgi alla kingituse jätnud-näritud hiirepoja. 16 inimest elasime me pikka aega selles farmis ja see oli vahva aeg. Lisaks töötasid meil veel Jennifer, Michele, Gabriel ja Julio, kes olid itaallased, kuid nemad elasid väljaspool farmi, ka teine Jennifer, kes oli Inglane ning Eli, kes oli korealane. Itaallasest Jenniferiga töötasime me väga palju paaris ja temaga sai palju nalja. Ta oli hästi tobenaljakas tüdruk, aga ta meeldis mulle. Ta küsis, et kas ma olen ookeanis ujunud, mis on minu jaoks üsnagi loogiline, et ma olen seda teinud. Selle peale ütles ta, et nojah pole ime, te Eestlased olete ju head ujujad, kuna teil on pikad jalad ja värki. See oli päris naljakas, mina, kellel on ilmselt kõige lühemad jalad üldse..  Kuumadel päevadel pärast tööd veetsime aega tammi ääres ujudes või kajakiga sõites. Tööle tulles kasvas keset tammi üks puu ja kuude möödudes sai sellest saar, kuna vesi langes palju ja kajakiga oli lahe sõita sinna väiksele saarele. Ükskord hilisõhtul läksin kajakiga tammile sõitma, see oli ilus kogemus, oli ööpime, eemalt paistis vaid meie maja akende valgus ja ülal kõrgel oli taevas täis tähti. Sel hetkel oleks tamm olnud justkui hoov ja kõik need tähed olid mu hoovis ja mina olin nende sees, eemal taevapiiril lõi äikest, mis iga natukese aja tagant muutis selle taevapoole helevalgeks, see oli omamoodi sünge aga ilus. Ma laulsin nii, et taevas kajas, see kõlas üle põllu ja kui ma tasa jäin, saatsid konnad mu laulukaja oma suure kooriga. Kananahk tuli ihule, sest mulle tundus, et nad kuulatasid mind ja kõnelesid vastu. See kõlab veidralt aga just nii mulle tundus. Ja mulle tundus, et ma olin sõber puu, vee ja taevaga. Olin õhtupimedas vees lihtsa looduse keskel, vesi sulpsas tasamisi ja ma hingasin seda kõike endasse ja hingel oli hea.  Õhtusöögid toimusid tihti tammiääres puulaua taga just päikeseloojangu ajal. Siis oli taevaäär roosakaspunane ja see kuma oli kaunis maaliline oma peegelduses otse veepinnale, mille kohal soe tuul tantsiskles ja meie põski paitas selles ilusas hämarikus.

Jaanuari lõpus oli püha, Australian Day ja me saime kolm vaba päeva. Saime korraks aja maha võtta ja puhata tööst. Loomulikult ei jäänud me paigale istuma. Läksime tippima jälle ja ilmselt pole siin imestada, et meie teekond viis meid taas Margaret Riveri poole. Selleks korraks oli meil üks suur plaan- surfamine. Me laenutasime ülemuselt surfilaua ja sättisime selle oma katuseraamile kenasti ootele. Seekord me ööbisime Gracetownis. See linnake asub mäenõlval otse ookeani ääres. Me leidsime endale mõnusalt privaatse rannalapi täpselt suure kaljunuki kõrval ja paadisadama silla lähedal. Saabumise õhtul oli juba hämardumas, me jalutasime ka teiselpool silda, kus kohalikud olid tähistamas Austraalia päeva. Oma laagriplatsile tagasi jõudes, sättisime piknikuteki rannale ja nautisime oma olemist. Meie sõber kuu oli juba valvel. Meile avanes otse vaade linnakesele mäenõlval, mis pimedas oli üks suur valguslaternate väli, mille moodustasid tuled akendes ja hoovides, justkui jaaniussikesed ridades. See oli kaunis öö, nagu kõik need, kui me oleme olnud ookeaniseltsis ja lasknud kuul endi üle valvata. Järgmine päev läksime me River Mouthile ja tegime algust surfamisega. Pidime taas ärkama vara, sest kalamehed olid varajased oma paate vette laskmas ja me ei tahtnud ärgata nende tegevuse keskel. Ainar oli tunde lainetes, samal ajal kui mina rannaäärt pidi kolasin ja värvilisi merekarpe korjasin. Minu surfamine nägi enamjaolt välja selline, et Ainar vedas mind laual sügavamale lainetesse, ning kui suurem laine tuli, siis ta lükkas hoogu, et laine saaks mind endaga kaasa viia veel kiiremini ja ma maandusin enamasti rannaliival. See oli nii äge. Ööseks suundusime tagasi oma majakesse farmis. Tagasiteel külastasime me ühte loomade farmi, kus oli igasugu naljakaid tegelasi ja me saime känksidega koos aega veeta ja neid katsuda. Sa said osta ämbritäie sööki, mida nendele loomadele anda. Kõikvõimalikud loomad nägime ära, alates seast kuni loomadeni, kellest me polnud elu sees kuulnud. Seal olid mõned nahhaalsed kitsetalled, kes jälitasid ja üritasid su toiduämbrit ära varastada ja kui see neil ei õnnestunud, siis nad vaatasid sulle sellise ülikurva ilmega otsa, väiksed simulandid. Veetsime seal farmis nende loomade ja lindudega üsna mitu tunnikest, kuni hakkas hämarduma ja me kiirustasime , et enne pimedat oma farmi jõuda, kuid meie teekond lõppes siiski õhtuhämaruses ja kohtasime üllatusi. Nimelt ühel põllul paremal pool teed oli lihtsalt 24 kängurut, ühel oli kukrus ka beebi. Nii palju känguruid ühe korraga põllul kekslemas. Me peatasime auto ja vahtisime suurte silmadega ja nemad seisatasid ja vahtisid meid . Edasi sõites leidsime ühel põllul veel 18 kängurut. Oli see vast avastus.. Järgmine hommik sõitsime Salmon beach’ile, et Ainar saaks surfilaual lainetega võidelda. Ta oli tunde ookeanilummuses ja mina kolasin suure kalju lähedal kividel, aegajalt silma peal hoides Ainari tegevusel, sest need lained on vahel nii hirmuäratavalt suured. Saime oma esimesed surfi kogemused ja uus nädal algas uue energiaga juba tuttavate põldude vahel.

31 jaanuaril oli meil pandud aeg autoremonditöökojas, et lasta veidi nokitseda ühtteist ja Ainaril oli plaanis lahkuda töölt varem, aga kuna ta on siin selline nõutud mees, siis ülemus palus, et kas ma saaksin ise seda teha. Mina, kes ma autoparandusest midagi ei jaga, pidin minema sõitma linna ja kõike seda, mida ma ei jaga, seletama võõras keeles, see oli üsna naljakas, aga olulised asjad said tehtud muidugi. Pidin ootama paar tunnikest, kuni autoga tegeleti ja istusin niikauaks meie tuttavasse Millhouse Coffee’sse ja tegin aega parajaks, kui mingi aeg hiljem astus uksest sisse Aints. Kaarel oli ta linna toonud ja ta leidis mu üles sealt. Nüüd ei pidanud ma enam üksi ootama. Saime oma asjad aetud.

Veebruari alguses sain ma endale uue töö.  Ma hakkasin pritsima mürki umbrohule, mis kasvas avokaado puude vahel. Esimene auto nägi välja nagu golfiauto, selline väike, lahtise katusega, mille kastis suur tünn täis mürki. Üks tünnitäis oli 500L ja see tühjenes umbes paari-kolme tunniga, siis ma pidin seda täitma sõitma veekuuri juurde, kus kõik vajalikud kemikaalid. Kolme erinevat mürki läks tünni kokku 45 liitrit, ülejäänud vesi. See kraam haises jubedalt, aga ma harjusin sellega üsna ruttu, võimalik, et need aurud mõjusid mulle kuidagi J Umbes nädalapärast pidin loobuma oma golfiautost, kuna see oli ülemuse venna farmi oma ja uueks sõidukiks sai väike traktor ilma katuseta. See masin oli kohutavalt aeglane.  Kogu see aeg, mil ma töötasin pritsimasinal, see oli minujaoks iseendaga olemise aeg ja mulle meeldis see. Esimesed nädalad möödusid kui linnulennul. Siis ma tegelesin põldudega, mis asusid ülemuse maja läheduses ja need olid nö beebipõllud, kuna sealsed puud on kõige uuemad ja pisikesed, need asuvad suurel mäenõlval, mis on otse vaade meie majast üle tammi. Nendel hommikutel ma ärkasin koos loodusega. Minu tee viis ümber tammi, kui udu oli alles veel. Hõljumas selle kohal ,nagu suur pehme vatitups. Tamm ärkas just siis, kui mina temast möödusin, ta õhkas soojust , et ära ajada udu ja lubada lindudel veele. Ärkasid pardid ja luiged ja kõik ülejäänud linnud, kelle tiivalöökide kaja kostus üle tammi, kui nad karjas õhku tõusid või langesid maale. Ma jälgisin alati nende lendu ja kujutasin ette kuidas ma haaran nende sulgedest ja nad mind endaga kõrgele viivad. Õhk oli siis karge ja värske. Puude lehed olid veel märjad kastest. Niimoodi ma jälgisin iga hommik, kuidas loodus astub päevale vastu, iga päev oli sarnane ,kuid siiski veidi teistmoodi. Ühel hommikul kohtasin ma väikest jänest, kes puu tagant välja hüppas ja ma teda kogemata pritsisin, aga ülemus ütles, et ta jääb ellu. Kui ma veel korjasin, siis oli ikka nii, et lobisesid juttu teistega, aga üksi põldude vahel oli lõpuks täitsa imelik, ma kuulasin muusikat kõrvaklappidest ja mõtlesin juba kõik mõtted ära, kuni ma hakkasin välja mõtlema asju, et oleks põnevam. Kui ma seda tööd alustasin, siis ma arvasin, et ma olen hävitaja, kuna ma hävitasin loodust, kuna iga kogus pritsmeid jättis enda alla rohutirtsusid ja liblikaid, kes parvedes rohu seest õhku tõusid, kui mürgipiisad neid riivasid. Siis ma mõtlesin välja sellise loo, et see muru mida ma pritsin on müür ja liblikad ja rohutirtsud on müüri vahel vangis ja ma olen päästja, kes hävitab müüre, et väiksed tiivulised saaksid vabadusse. Niimoodi ma siis veetsin oma tööpäevi, jahtides müüre, mille vahel olid väiksed värviliste tiibadega vangid ja ma mõtlesin, et ma siiski olen heategelane selles loos. Ühel hommikul, siis kui ma juba suurte põldude vahel pritsisin, sõitsin ma tööle ja möödudes ühest mesitarust, mis on väikse metsa läheduses platsil, avastasin selle kõrval murul tukkumas hiigelsuur kängurumees. Ta oli kindlasti mees, kuna ta oli väga suur. Suurem kui Ainar. Ta vaatas mind ehmunud näoga, justkui kangestus hetkeks ning ajas siis oma suure kondiga jalad tagumiku alt välja ja hüppis metsatuka poole. Tema oleks võinud ju sel hetkel mõne loo välja mõelda, näiteks et ma olen mõni hea metsaloom  ja ta oleks võinud lubada mind ennast rohkem vaadata, sest ta oli nii naljakas. Känguruid nägin ma nendel hommikutel veel, see oli alati nii põnev kohtumine, kuigi ilmselt nende jaoks mitte. Ükskord ,kui ma olin just lõpetamas ühte puude rida, nägin selle lõpus vilksamas miskit ja ma arvasin, et ülemus tuleb, kui korraga ilmus otse mu nina ette hiigelsuur must lehm. Mida hekki. Ma ehmatasin end surnuks. Ta vahtis mind ja ma ei julgenud liigutada. Siis mulle meenus, et kui me veel korjasime sellel samal põllul, siis seal naaberaia taga oli mitu suurt lehma ja Tara ütles tookord ,et nad tulid aia äärde uudistama, kuna traktori hääl annab neile märku, et süüa tuuakse. Ja siis ma sain aru, et see lehm oli ilmselt kuulnud mu traktorihäält ja arvas et ta lõunasöök tuli. Üleüldse, miks ta meie farmis oli, ei saanud ma aru. Ta hakkas liikuma ja ma üritasin ka veidi edasi sõita, kuni rea vahelt välja jõudes oli veel parem üllatus, seal oli veel üheksa samasugust suurt musta lehma ja nad kõik vahtisid mind, suunurkades rippusid rohulibled, mida nad mind jõllitades mälusid. Me vahtisime seal tõtt mingi aeg ja siis nad halastasid mulle, nad läksid ära. Jumal tänatud. Hiljem, kui ma läksin tanki täitma, siis möödudes tammist avastasin ma, et need sama kümme lehma hängisid seal meie tammi ääres ja jõid vett ja vaatlesid linde ja läheduses oli mitu suurt pasahunnikut. Tuli välja, et kuna tammivesi on nii palju langenud, siis nad pääsevad oma farmist siiani metsatuka äärest, kus varem oli vesi. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et väga igav mul ei olnudki seda tööd tehes J Ainar oli endiselt supervisor oma grupile ja päev päeva haaval tühjenesid puud viljadest ja ilmad hakkasid muutuma jahedamaks. Sügis hakkas lähenema ja hommikud olid pimedamad ja päike loojus varem kui enne.

9. veebruaril me tähistasime Alani ja Laurie sünnipäeva. Nende päris sünnipäev on 12 veebruar ja nad on sündinud täpselt samal päeval ja samas haiglas Prantsusmaal. Alguses arvasime,  et nad on kaksikud, õde ja vend, kuid tegelikult on nad paar. Me kinkisime neile kallistuste raamatu, mille ma ostsin ühest second hand poest 1$ eest. Ma muutsin sellel ümbrise ja esikaanele õmblesin mõned rannakarbid ja kirjutasin sisse pühenduse. See oli lõbus õhtu. Me mängisime kitarri Alaniga ja laulsime ja me kõik mängisime mänge, mida prantslased meile õpetasid ja me kujutasime ette Aintsiga, et kui me Eestisse lähme , siis saame õpetada neid mänge oma sõpradele. Nii naljakas. Ja ma arvasin, et ma tean kõiki mänge..  Me naersime silmad märjaks. Sellel õhtul püüdsime Catherine’iga esimese jõevähi, kuna ülemus oli ka meie seltsis, siis ta õpetas, kuidas seda küpsetada ja puhastada. Nimelt puulaudadest platvormsillal tammi ääres , kus hoiustame kajakki ja kust me vette hüppame, seal on umbes kuus vähipüügi võrku, mida me alati kasutada oleme saanud, aga me polnud väga vaimustuses ühte olevust elavalt keetma. Kartsime nii hirmsasti seda vähki alguses, kuid sellest õhtust sai alguse meie vähipüük.. Tol öösel oli Sisco ka meiega ja me võtsime ta ööseks enda tuppa. Hommikul me ärkasime nii, et Sisco magas meie juures voodis ja kogu voodi oli karvu ja muda täis ja Sisco oli ülirahul

Järgmisel hommikul püüdsime me Catherine’iga 4 vähki ja lõunal seitse ja õhtul 12. Pojad me saatsime vette tagasi, aga suured vanaisad võtsime söögiks. Sellest sai meile haigus. Me ei armastanud seda nii väga süüa ,kui teha läbi see protsess alates püüdmisest kuni taldrikul serveerimiseni.  See hullus kestis vist umbes nädala. Me sõime vähki hommik lõuna õhtu, tegime salateid ja niisama söömiseks, kuni me tüdinesime sellest. Pärast seda me ikka aegajalt püüdsime neid, aga mitte niimoodi hullunult. Enda jaoks leidsime selle kõige maitsvam olevat siis, kui me pärast keetmist grilli peal pruuniks küpsetame küüslaugusoolas ja võis, see on nämm, sest paljalt on jõevähk ikkagi veidi mudamaitsega. Mis sööki puudutab, siis teiseks haiguseks sai puu ja juurviljad, kuid seda juba ammu enne vähipüüki. Nimelt viljahooaeg lõppeb üheaegselt paljudel viljadel ja osad väiksemad farmid müüvad oma vilju tee äärtes riiulitel, mille küljes väike hoiukarp. Juures on hinnad ja sa lihtsalt maksad karpi. Hinnad on teeäärtes väga soodsad ja meie kõhud on koguaeg tohututes kogustes täis ploome, virsikuid , aprikoose, kirsstomateid, õunu jms. Leidsime ühe uue riiuli veidi kaugemal siit, kus müüakse ka värskeid maisitõlvikuid ja basiilikut, kurki ja peeti jms, kõik värske kraam otse põllult. Vahel  olen teinud ahjupraadi, kus liha kõrval ei ole põhitegelane kartul, vaid hoopis ploom, aprikoos ja mais ja tomat.. Ja siis sa sööd ja sööd ja sööd…

Söömisel on omad halvad küljed, kui sa seda valesti teed. Nimelt oli meil siin mingi viirus liikvel, Kaarel sattus isegi paariks päevaks haiglasse, kuna kõhtu ja kätte tekkisid krambid,  aga nakkushaigus, nagu seda diagnoositi, ei jõudnud kellegi teiseni ja kõik lõppes õnnelikult.

Ühel nädalavahetusel palus ülemus, kas me Aintsiga oleksime nõus Siscot valvama ja teda toitma, ta tõi isegi Sisco voodi meie ukse taha ja sööginõu ja söögid. Sisco on tegelikult õuekoer, aga ööseks me tirisime tema voodi enda tuppa ja ta magas meie toas, hommikul kui me ärkasime, siis ta isegi ei keeranud külge. Me vaatasime mingi aeg Aintsiga ühte vampiirifilmi, kus üks mees oli kujumuutja. Kui ma oleks kujumuutja, siis ma tahaks olla Sisco ja AInts võiks olla siis Choppa.

Vahel õhtuti korraldasid poisid pokkeriõhtuid omavahel, samal ajal meie, tüdrukud ,saime endale mingi hulluse külge ja me heegeldasime teleka ees nagu vanaemad või õmblesime või punusime käepaelu. Ma kogusin kokku meie vanad riided, mis me plaanisime algselt ära visata ja lõikasin need ribadeks ja kerisin kokku ning hakkasin heegeldama kaltsuvaipa.

21. veebruaril tähistasime minu sünnipäeva. Sellel päeval oli torm, mistõttu ei saanud ma sünnipäevalauda sättida tammiäärde, nagu algselt plaanitud, vaid meie ukse ette terrassile. Lauaks tõime me traktori pinni. Kõik farmielanikud istusid tol õhtul minuga, olgugi , et järgmine päev oli tööpäev, aga ma tahtsin seda teha õigel päeval. Ma küpsetasin kaks suurt juustukooki ja meil oli palju šampust.  Mängisime pilli ja veetsime toredalt aega. Ainar kinkis mulle sünnipäevaks telefoni. Et ma saaksin hullu linnu mängu mängida ( see oli nali muidugi..)  ja suure kimbu lilli. Ma armastan lilli ja Ainarit J  Sel samal päeval tõi ülemuse naine, Augustine, mulle postkaardi, mis oli saadetud Ainari vanemate poolt. Coralie ja Goeton kinkisid mulle sünnipäevaks ühe kollase tibu, kes päikesevalgusel hakkab tantsima, lisaks õmbles Coralie ühe pisikese kollaste juustega nuku, mis oli üsna minu moodi, kuigi on siinoldud ajaga mu juuksed muutunud üsna tammivee värvi punakaspruuniks ja ma ei tea kuidas see juhtuda sai.   Alan ja Laurie kinkisid mulle Loungebox’i raamatu, kus on sees kiiresti valmivate lõunaeinete retseptid. Marie ja Nicola kinkisid smurfitassi, mille sees oli suur šokolaadimuna. Catherine ja Tony kinkisid mulle lõuendi.  David ja Moud kinkisid mulle ingli, kaitseingli. Tol õhtul ma mõtlesin selle peale, et ma olin alati unistanud, et mu sünnipäev oleks suvel, et saaksin istuda siis  soojal õhtul õues. Ma pidin ootama 30 aastat, et tähistada oma sünnipäeva suvel J  Nagu öeldakse, ole kannatlik, unistused võivad täituda ….

Kingipaki sain ka oma pere poolt, kuid seda väikse hilinemisega. Seal oli kaks postkaarti ja kiri emalt, Maarja plaat „Kuldne põld“ ning Eesti kommi ja šokolaadi ja küpsist J

Sama nädala lõpuks õnnestus meil saada taas vaba nädalavahetus ja me pühkisime farmi tolmu jalge alt. Võtsime ette teekonna Walpole’i. Taaskord üks ookeaniäärne linnake, mida tasub külastada. Tutvusime linnaga, tegime väikse kohvi ja külastasime infopunkti. Minu sünnipäeva päevast alates hakkasid ilmad külmemaks minema ja õhtuti oli kohati suur tuul, seetõttu soetasime endale talvemütsid kohalikust poest, et ookeaniääres istudes tuul meile liiga ei teeks. Meie suurim eesmärk oli jõuda Mandalay Beach’i, kuid enne seda võtsime ette 4wd tripi, et külastada Lost Beach’i. See oli väga põnev seiklus mööda metsikut tühermaad ja liiva, kuni õhtupimedus saabus ja me olime endiselt sellel teel. Päikeseloojang sel teel oli tohutult ilus, hiigelsuur punane ratas taevas, mis lõi helepunase katuse sellele metsikule loodusele. Me sõitsime kottpimedas mööda 4wd rada, mis läbis tohutute suurte kaljude orgusid , mille pind oli suuremjagu liivane ning millel kasvasid väikesed metsikud puud ja  kõrge sammal.  Me olime nagu kadunud maailmas ja Lost Beach oli ka kadunud, ekslesime mitmeid kilomeetreid. See oli omajagu hirmus, samas nii nii põnev. Me olime eksinud selle suure looduse keskel ja pind meie auto rataste all oli ka üsna ebakindel, selline närvikõdi terve tee ja me olime arvestanud, et vblla peame oma öö veetma kuskil siin rajal, keset seda sünget metsikut loodust, kus meile seltsi pakkusid mitukümmend kängurut, kes ennast aegajalt näole andsid kuskil põõsavahel. See oli hull seiklus. Me jäime kahel korral liiva niimoodi kinni, et kogu autopõhi oli vastu maapinda. Kaevasime jogurtitopsidega end liivast välja keset pimedat ööd, keset suurt loodust ja loomi. Nii põnev oli. Me järgnesime lõpuks sildile Long Point, lootes,  et jõuame lõpuks ikkagi randa välja, kuid meie teekond lõppes Long Pointil, mis oli üks pime puudealune onn ja see oli üsna hirmus. Puude tipud olid üksteisest kinni haaranud ja moodustasid katuse, mille all oli lihtsalt üks sünge koobas, see oli ikka väga sünge kesk pimedat ööd, keerasime otsa ringi ja riskisime jälle kinnijäämisega. Me ei jõudnud Lost Beach’i, sest see oli kadunud J See oli tõeline seiklus!  Aga me jõudsime tagasi oma alguspunkti  ja loobusime otsimast, mida me ei leia ja sõitsime Mandalay Beach’i mööda tavalist maanteed.  Autoga päris ranna lähedale me ei pääsenud, parkisime selle ja jalutasime mööda pimedat rada ookeanini. Oli pime, aga piisavalt valge, et silm haaraks endasse selle kauni vaate. Oli külm ja tuuline, aga me ei lahkunud veel, et näha, kuidas veelainetuse peal sillerdab õrn kuuvalgus, taustaks hiigelkaljud. Me veetsime selle öö seal parklas. Einestasime tähevalgel seal samas kruusasel pinnal ja grillisime liha ning tõstsime veelkord toosti minu sünnipäeva puhul.  Kuna taevas oli nii selge ja lubas meile kõik oma tähed, siis me sättisime oma madratsi  ja teki ja padjad auto katuse raamile ja jäime sinna magama. See suur tähemeri taevas pani meid arvama, et oleme ühed neist.Varahomikul ärkasin selle peale, et vihm kallas meie peale . Nüüd võib ilmselt väga hästi ette kujutada, kui ruttu me sealt katuselt alla saime ja jätkasime und oma autovoodis. Vihma kallas nagu oavarrest ja me kuulsime, kuidas ookean möllas tormi käes ja me uinusime selle suure vee mühinas..  Järgmine päev einestasime me Walpole’i s ühel pargipingil ja me käisime Tree Top Walk’il. Seda teed saad läbida sillal, mis on kinnitatud mitmekümne meetriste kõrgete  puude külge. Sa oled peaaegu, et taevas, sa näed suurte puude tippusid  ja tead kuidas on lindudel, kui nad seal kõrgetel okstel elavad. Samas metsas nägime suuri Red Tingle Tree’si . Nende puude sisse saad minna kõikide oma sõpradega koos peitu, sest nad on nii suured ja jämedad ja nad on seest tühjad siis, kui tulekahi on neist üle käinud. See puu põleb ainult seest, seetõttu on need seest tühjad tohutult kõrged tüved ikka veel juurtega maas ja nendes on ikka elu. Ilmselt veel aastatuhandeid..

1.märtsil toimus meie hooaja lõpu pidu meie ülemuse kodus. Selleks ajaks oli töö läbi kõikide jaoks, kes ei elanud farmis. Meile oli veel nädalake tööd. Lõpupidu oli BBQ pidu. Ülemuse poolt olid grill burgerid, mis me ise valmistada saime. Ja puuvilju. Ja veini ja õlut..Üks nuputamisvõistlus toimus sellel õhtul. Ülemus andis ülesandeks kõigil välja mõelda, mitu avokaadot me oleme korjanud siiamaani terve hooaja jooksul. Selle võistluse võitsin mina. Õige vastus oli 9 ja pool miljonit avokaadot. Tegelikult oli see minu ja Ainari võit, sest vastuseid arutasime me koos. Auhinnaks oli pudel veini ja 50$ J See õhtu oli omamoodi nukker, sest see oli viimane kord, kui me kõik koos olime. Samas oli see muidugi väga lõbus. Meie Catherine’iga rääkisime oma väljamõeldud lugusid  ja kõik naersid nii, et piss püksis. Tõsiselt, ma hirnun herneks iga kord, kui ma mõtlen selle peale. Alan, David, Simon ja mina mängisime kitarri ja laulsime. Tore mälestus sellest õhtust ja see ei unune!

Järgmine päev käisime me Windy Harbor’is, sest Alan ja Laurie ja David ja Moud olid ka seal. Nemad jäid kõik ööseks, aga meie vaid veetsime nendega ookeaniääres veidike aega, Alan püüdis kala. Ujuda me ei saanud, sest seal on liiga kivine ja lained mürgeldasid, mis hirmus.  Ajasime juttu ja sõime puuvilju.

 Pühapäev , 3 märts käis Ainar Perth’is. Nimelt oli meil endiselt nuhtluseks see Hyundai, millega ta känksi avarii tegi ja sellest tuli lahti saada ja ta läks Perth’i doonorautot ostma.  Selle päeva veetsin ma üksi tammi ääres suurte karri puude all joonistades. Ainar saabus alles õhtuhakul . Roosa autoga. See auto oli nii nunnu, et ma oleks seda endale tahtnud. Tõsine tüdrukute auto. Rool ja juhimatt olid lillelised JKuna see auto oli nii korralikus seisus, siis doonorautoks ta seda ikkagi ei kasutanud. See tuli vaid ära registreerida ja sellega olid nüüd uued plaanid. 4 märts oli vaba päev, sest oli jälle püha. Labour Day WA. Ainar nokitses autode kallal ja mina joonistasin jälle.

 5 märts olin ma ka korjamas ja me korjasime tühjaks viimase puu farmis. Ma mäletan, kui me tööle tulime, siis ma ei orienteerunud üldse siin suurte põldude vahel, ma uskusin, et kui keegi mu siia jätaks ja järgi ei tuleks siis ma eksiks ära. Nüüd on need põllud mul kordi läbi käinud. Päikesepõlenud vilju korjatud, puid tühjaks korjatud, pritsitud, vihmuteid parandatud. Kui palju vaeva on nähtud, kui palju tööst kurnatuid päevi ja magamata öid ja kui palju valusaid lihaseid, aga ma jään igatsema seda kõike. Ja ma ei taha veel selle peale mõelda.. Pärast seda tööpäeva hakkasin ma armastama avokaadosid, ilmselt sellepärast, et nad ei olnud enam nii lihtsalt kätte saadavad. Kui korjamise töö läbi sai, parandasime me põldudel vihmuteid, aga mina tegin seda vaid kaks päeva, siis olin tagasi oma pritsimasina juures ja Ainar sai ka pritsimasina juhiks, ainult vastupidiselt minule pritsis tema väetist. Kolmapäev, 6 märts , oli kõikide töötajate viimane tööpäev peale meie kahe. Üks päev enne  seda lahkusid farmist Brit , Enar ja Kaarel ning majja jäime elama vaid meie kaks ja Rob. Meie töötasime veel . Meie töötasime ka neljapäeval ja reedel.  Sellest päevast said minust ja AInarist selle hooaja esimesed ja viimased töölised farmis. Me töötasime kokku viis kuud ja nüüd see aeg sai läbi. Nädalavahetuseks jäid paljud veel siia, et koristada oma kaubikud ja pesta riideid ja pakkida asju.  Laupäeval lahkusid Marie ja Nicola. Marie nuttis.. Pühapäeval lahkusid David ja Moud.  Ma loodan, et me kohtume veel..“hit the road, Jack“, olid viimased sõnad neile ja nende kaubik kadus puude taha, järgi kajamas mootoripõrin ja tolm.. Esmaspäeval, 11 märts , lahkusid Alan ja Laurie, aga enne nende lahkumist pidime me Manji sõitma ja me ei saanud hüvasti jätta Laurie’ga, sest ta oli duši all. Teel Manji meenus Aintsile, et peame ka autokummid kaasa võtma ning me sõitsime tagasi farmi. Coralie lõikas Laurie’l juukseid majaterrassil ja ma läksin Laurie juurde ja kallistasin teda, sest ma sain ikkagi temaga hüvasti jätta ja ta hakkas nutma..  Sellel päeval ostsin ma Ainarile varajase sünnipäevakingituse. Ma ostsin meile mõlemile jooksutossud ,sest meil oli ammu plaan hakata hommikuti jooksmas käima kui me ei tööta. Sama päeva õhtul lahkusid Tony ja Catherine. Catherine lubas mulle saata naljakaid väljamõeldud lugusid ja mina lubasin talle. Selleks päevaks oli sadu kestnud juba nädala ja ilm oli sünge, sellepärast olid ka lahkuminekud kurvemad. Coralie ja Goeton lahkusid teisipäeval. „We keep you here..“ surus Coralie rusika südame kohale ja vaatas korra veel tagasi ning nad olidki läinud. Kõik olid läinud ja vihma aina kallas. Ainult Rob oli veel siin, kuid tema juba töötas uues kohas ja päeviti me teda ei näinud üldse.  Kolmapäeval kohtusime esimese roosa auto ostjaga Manjimupis. See oli üks vanaproua, kes ostiski selle auto ära. Ta kutsus meid oma majja sisse, kui pabereid allkirjastati ja pakkus kohvi. Maja oli suitsuhõngune ja vanamoodne, kuid meil oli huvitav . See tädike oli liialt jutukas, mistõttu pidime lahkuma hämaras. Tal oli helesinine papagoi nimega Bablo ,kes oskas rääkida ja sõbralik koerakutsikas Puppa. Sellel päeval saime me lahti mõlemast Hyundaist, teise ostis ära romula. On tore , et need asjad said aetud õigel hetkel ja paremini kui me arvasime.

15. märtsil jäime me täiesti kahekesi majja, lahkus ka Rob ja me olime omapead. Me lihtsalt puhkame. Hommikuti käime jooksmas.  Teeme head süüa ja vaatame filme. Püüdsime ka paar vähipoissi ükspäev. Oli aegu, kui me tundsime puudust privaatsusest ja vaikusest, kuid nüüd me igatseme taga seda juttu ja sagimist. Maja on nii tühi ja vihma aina kallab. Kuid meil on jäänud veel kaks ööd siin, siis on meie aeg minna. Jah, me kurvastame veidi, kuid meid ootavad ees uued seiklused ja uued rajad. Meie teekond võõrsil ei katke siin, see on alles keskpunktis!