See oli 28. Detsember. Reede. Soojakraadid tõusid üle 40,
seetõttu vabanesime töölt varem. Lõuna ajal saime küll tammis ujumas käia, kuid
see värskus mis korraks jahutas kadus kiirelt ja tööd teha oli väga keeruline.
Niisiis lõpetasime mõned tunnid varem töö. Kõik olid palavusest kurnatud. Me
hüppasime kõik riietega tammi, isegi jalanõud jäid jalga, see oli mõnus, kuidas
jahe tammivesi tervendas keha, mida kuumus oli sakutanud. Wattle’i tagasi
jõudes veetsime oma õhtu enamuse ajast voodis lebades, ventilaator otse
näosuunas, kuid see puhkus ka vaid sooja tuult. Sellised kuumad päevad on väga
keerulised, kui sa just otse veekogu ääres ei pesitse. Teed ühe liigutuse ja
juba higimull otsa ees, nagu oleks 10 km maratoni jooksnud või nagu oleks mitu
tundi järjest kuuma ahju ääres kooki küpsetanud. Sellistel päevadel sooja söögi
tegemine jääb pigem tahaplaanile, tahaks hoopis ise külmkapis piima ja
juusturiiulil istuda, nagu toiduaine mis vajab külma, et värskeks jääda. Aga me
olime ikkagi positiivselt meelestatud, kuna juba hommikul ootas meid ees 2012
viimase nädalavahetuse tripp.. pakkisime oma asjad ja asusime teele. Jõudsime
varakult Manjimupi matkapoodi. Me ostsime snorgelduskomplektid mõlemale .
Lisaks saime me lõpuks rattastange, et saaks rattad kinnitada auto külge.
Suundusime taaskord Margaret Riveri poole. See kaunis kuurortlinn lihtsalt on
võitnud meie südame ja kogu selle ümbrus. Margaret Riveril külastasime
surfipoode ja ma soetasin endale päris oma kalipso. Ainarile me kahjuks ei
leidnud sobivat. Ja siis me suundusime kuhu meie eesmärk meid viia plaanis, see
oli meie tagasipöördumine Hamelin Baysse. Randa jõudes oli õhtu juba oma pead välja
sirutamas vähehaaval. Krabasime oma snorgeldusasjad ja ütlesime tere ookeanile.
Meid olid vastu tervitamas tuul ja lained, mis juba kiigutasid paate ja
surfilaudu oma harjadel. Vesi tõusis kiirelt ja kattis liiva enda hõlma alla,
samamoodi kattis ta enda hõlma alla ka minu tuttuue snorgeldusmaski, mida me
lainetega võideldes üritasime üles otsida, aga ookean on jõuline ja tugev ning
temaga võidelda on peaaegu et võimatu, kui ta on raevu täis ja metsik. Võiks
öelda, et sel hetkel on ta osav varas ja keegi ei saa talle kohut mõista.
Päikeseloojangul peatusime ajas ja hoidsime oma silmad selle hetke jaoks.
Tolsamal õhtul, teadsime, et Elo, Luca, Rob, Elo ja Kaarel peaksid viibima
samas kandis. Teadsime, et nad on ka trippimas kusagil ja enne tulekut arutasime
kuhu me lähme ning polnud välistatud, et kohtume kusagil rannaribal. Me pesime
end puhtaks soolasest veest ja uurisime parklas kas ehk Elo autot ei paista
kusagil. Millegipärast olin kindel, et nad on kusagil läheduses, aga ei . Autot
polnud. Hiljem tärkas Aianrile pähe, et läheduses on veel üks parkla ja me
otsustasime vaatama minna, sest nemad polnud külastanud seda paika siin enne ja
lootsime, et ehk nad lihtsalt said valesti aru, kus me plaanime peatuda või ei
leia õiget parklat. Me leidsime Elo auto teisest parklast, ilusti sätitud asfalt
teele valgete joonte vahele. Niisiis, meil oli teada, et nad on kusagil, aga
kus? Auto uksed olid lukustamata ja aken avatud, mis andis üsna kindlalt märku,
et see on kindlasti Elo auto. Oli ka teada, et kuna neid on viis, siis nad ei
saa ööbida parklas, seega peab neil olema vähemalt kaks telki. Läksime pimedale
rannale, kus vaid vaevu kuu peegeldas õrna valgust udupilvede tagant. Silmal oli
raske seletada kujundeid või inimesi. Õigemini inimesi ei olnudki. Rand tundus
inimtühi, kuid kaugel eemal märkasime valgustäppi kaldaääres, see paistis päris
kaugel olevat ja me mõtlesime, et kas tõesti nad viitsisid oma laagri püsti
panna autost nii kaugele. See ei paistnud lõke, vaid mingi valgus. Mõtlesime,
et ehk taskulamp vms, teades, et rannal lõket püsti panna on teadagi liialt
riskantne siin maal. Seadsime sammud valguse suunas, teades, et üsna pikk maa
on minna mööda rannaäärt, veidi kõle isegi, kuna silm vaevu seletas midagi.
Hoidsin kõvasti Ainaril käest kinni ja lihtsalt järgnesin, lohistades oma
jalataldu mööda liiva. Siis kostus mingi sahin ja tundus, et miski läheneb meie
suunas. Kuju järgi võis öelda, et veidike küürus seljaga vanamees kahe täis kilekotiga,
justkui mõni kodutu vms rannal hulkumas. Veidi hirmus, kui ta meie suunas lähenes.
Just sammuke kui ta hakkas meist mööduma, tundus see kõnnak mulle päris tuttav
ja ma hõikasin: Rob, is that you? Ja me naersime kõval häälel, sest see oligi
Rob ja me ei saanud absoluutselt aru mis ta hulgub kottpimedas üksi kahe
kilekotiga mööda rannaäärt. Seda enam, et me teda kodutuks pidasime. Tema olek
oli veidi ebaadekvaatne, kui ta teatas, et otsib Lucat ja teisi taga, kuna ta
olevat kaduma läinud. Järgnesime Rob’ile, kuna ta enamvähem teadvat, mis suunas
teised läksid. Niisiis me järgnesime Robile ja see tee viis rannast hoopis
eemale. Kuigi me korduvalt mainisime talle, et justkui oleksime kuulnud nende
hääli ranna lähedusest oli ta ikka sihikindel ja läks oma suunas ega kuulanud
meid. Loobusime järgnemast talle ja läksime oma vaistu järgi. Hüüdsime teiste
nimesid kõigest kõrist, kuni lõpuks nägime eemalt kaugest pimedusest Tõnu, kes
lähenes meile taskulambiga. Milline rõõm J
Nad olid justkui kuulnud nende nimede hõikeid ja Tõnn tuli otsima ning leidiski
meid, aga Rob oli nüüd kadunud. Tõnn juhatas meid enda laagriplatsi. Ranna
ääres, läbides puid ja kõrkjaid, viis tee suurele kivimäele, mis oli osavalt
peidus möödujatele. See oli kaunis tohutu suur kivine lagendik, justkui
salapeidukoht. Juba nägime tulekollet, mille ümber tuttavad näod mõnusalt aega nautlemas,
läheduses väike telgike ulualuseks. Seda lahedat lagendiku me päevavalguses
näinud polegi. Igatahes öösel oli see kena paik, mõnusalt taeva all kõrguv
pinnas, kus tähed paistsid väga lähedal ja kuu. Veetsime mõnusalt aega lõkke
praksudes ja grilli valmistades, juttu vestes ja taevast imetledes, mekkides
kes õllemärjukest kes muud. See oli tore
olemine. Une saabudes suundusime meie oma pessa tagasi ja veetsime öö kuni hommikuni
ookeaniläheduses. Just õigel ajal hommikul oli parklasse end parkinud kohvi ja jäätisebuss. Ka teised olid ärganud
ja liitunud meiega. Vesi oli kõvasti tõusnud, lained suuremad kui eile,
esimesed surfarid olid juba laineharjadel. Jälgisime nende tegevust
hommikusöögikõrvalt tuulisel rannal. Edasi viis meie tee taaskord Augustale, sest
pühadeajast jäi kripeldama laevasõit, mis tol korral tegemata jäi. Tänavatel
olid laadaputkad püsti ja sigimist sagimist jagus. Viskasime korraks pilgu
peale, mis tänavakauplejatel pakkuda oli ning suundusime jõe poole. Blackwood
River oli lahke seekord ja sõidutas enda vooluga kaasa paate ja laevu. Ostsime
pileti jõedelfiine otsivale laevale. 30$ nägu. Tõnn tuli ka meiega
laevasõidule. Alustasime seda sõitu suure lootusega delfiine kohata, aga nende
asemel kohtasime 38 erinevat linnuliiki. Nimelt oli laeval giid ja ta rääkis
jõe ajaloost ja küladest , mis asuvad jõekaldal ning rääkis lindudest, kes seal
pesitsevad. Sõidu ajal saime juua kohvi ja teed ning küpsiseid, kokku kestis
see u kaks tundi. Sõidu lõppedes oli tunne nagu me oleksime eksinud mõnele
linnuvaatlejate laevale. Me nägime ikka igasugu kummalisi linde. Kõige
haruldasem oli näha suurtes karjades musti luiki, kes nagu otse muinasjutust
välja kõndinud või lihtsalt jõele joonistatud ja pelikanid suurtes karjades
olid uskumatud oma jõulise välimusega. Mõned linnud olid nii imelikud, nagu
oleks mängulinnud olnud. Aga muidugi olid nad ilusad, nagu linnud ikka on. Aga tundmatud.
Nagu võlulinnud. Delfiine me ei näinud kahjuks. Jätsime head aega jõega ja
sõitsime Flinders Bay’le, kus teised juba mõnusalt rannamõnusid nautisid ja peesitasid
kuuma päikese käes. Selles rannas olime esmakordselt. Ka seal sai snorgeldada.
Rahvast oli palju ja ilm oli imekena, aga aeg ei lubanud meil kauemaks peatuda.
Läksime Ainariga tagasi jõe äärde ja tegime pikniku seal enne tagasiteed, mis
möödus Michael Jacksoni saatel. Hinges oli imelik ärevus, sest jäänud oli vaid
kaks päeva selles aastas. Üks ajajärk oli läbi saamas. Wattle oli ootamas ja
hommikul võttis vastu meid selle aasta viimane tööpäev, mis oli 31. Detsembril.
See päev läks kiirelt nagu ka see, kuidas me olime tõttamas uude aastasse…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar